Keemiatööstuse ajalugu

XIX sajand, Mayeri

Kuigi Tallinna esimese keemiatööstuse ettevõttena on mainitud aastatel 1830 -1879 Kadaka tee 4 asunud Georg Arnold Eggersi tinasuhkru ja äädikavabrikut, võib öelda, et keemiatööstust tsaariaegses Eestis esindas vaid üks suur ettevõte – 1889 Taani konsuli Tallinnas, I gildi kaupmehe Richard Mayeri rajatud keemiatehas. Alul kandis tehas nime - Woldemar Mayeri Lese ja Poja Tallinna Keemiavabrik. Kuni 1892 aastani tootis tehas vaid piimapulbrit ja piimaköökidele toiduvärve ning töötajaid oli ametis vaid 13. 1896.a muudeti nimeks AS Tallinna Keemiatehas “Richard Mayer”.

Hakati tootma oksekivi (kaaliumantimonotartraat), eetrit, kloroformi, kolloodiumi jt. tooteid. 1894 aastal lisandus toodangusse tanniin. Piimapulbri tootmine lõpetati, kuna t ekspordiartiklina ei olnud enam võimeline konkureerima USA ja Austraalia piimapulbritega. 1898 võeti tootmisse soolhape, nitriidid, glaubrisool. Toodangust suurem osa, eriti oksekivi ja tanniin müüdi Moskva ja Ivanovo- Voznessenski puuvillavabrikutele kangaste värvimise jaoks. 1913.a oli ettevõttes 312 töölist ja toodangut anti 2 mln rubla eest. Sõja aastail valmistati ettevõttes püssirohtu ja muid kemikaale tsaaririigi tellimusel. 1916.a moodustaski tehase toodangust 85% sõjatoodang. See aitas säilitada ennesõjaaegset tootmismahtu ning keemiatehase tööliste arv 1914 a seisuga 297, 1 jaanuar 1917 aga 248.

1916.a asutatud Tartu Arstirohtude Vabrikus mis , algselt oli farmatseutilise keemiaettevõte , hakati tootma ka pürotehnikat. 1922.a pärast omanike vahetust, nimetati ettevõte ümber  Helios AS-ks. 1932 aastal peale järjekordset omanike vahetust hakati ettevõttes tootma amüülalkoholi ehk penatnooli, salpeetrit, ammoniaaki, booraksit, boorhapet. 1936.a osteti A/S Helios järjekordselt omanikelt ära ning nimetatud ettevõtte baasil loodi AS Kemaks. 1938. a loodi tütarettevõttena keemiatehas Tallinna.

1940. aastal natsionaliseeriti Paldiski mnt 25 territooriumi tegutsenud keemiaettevõtted ja moodustati neist artellid.  1940.aasate natsionaliseerimine puudutas ka a/s Kemaksi tehaseid Tallinnas ja Tartus, niimoodi moodustati nende baasil Keemiatööstus Kemaks. Keemiatooteid tootvate väikeettevõtete baasil moodustati Tallinna Keemiakombinaat 1940 - ndatel muudeti ettevõtte nimi Keemiakombinaadiks Flora. Teise Maailmasõja ajal ja sellele järgneval okupatsiooniperioodil säilitasid artellid ja väikeettevõtted keemiaalase tootmisprofiili. 1947. aastal tsentraliseeriti Eesti tarbekeemiatööstus.

1960.aastal ühendati Tallinna Keemiakombinaadiga Tallinna Lakitööstus ja Vabrik “Flora”. Ühendatud ettevõttele anti nimi Tallinna Keemiakombinaat “Flora". Kombinaadi neljas tsehhis toodeti tarbekeemiatooteid, kondi- ja nahaliimi, lakke ja värve, parfümeeriat, plastmasstaarat ja pudukaupu. 1960- ndatel tulid välja omaaegsed väga tuntud tooted nagu pesuleotusvahend Fermenta, aknapesuvahend Aknool, pesuvalgendi Liilia jt. 1964. a 1. aprillil liideti Tallinna Keemiakombinaadiga „Flora“ Tartu Keemiakombinaadi tarbekeemiatsehh. Sellest alates kandis ühendettevõte nime Tarbekeemia Tootmiskoondis „Flora“ (TKTK „Flora“). Flora nime kohtame tegelikult  juba 1921 aastal, kui asutati Tallinna Kosmeetika Laboratoorium “Flora”. 1990.-ndatel RAS Flora aktsiad erastati ja riiklik ettevõte jagunes mitmeks eraldiseisvaks aktsiaseltsiks.

Tagasipõikena kahe maailmasõja vahelisse perioodi võib julgelt öelda, et keemiatööstus Eestis sai täiesti uue näo ja arenes 1930 aastatel niivõrd kiiresti, et kasvas 1939.a tekstiili -ja toiduainete tööstuse järel kolmandaks tähtsamaks tööstusharuks. Tsaariaegne suurettevõte R. Mayeri Keemiatehas, kus 1917 a. suvel töötas ligi 400 töölist ja 1919 215 töölist jäi 1920 hoopiski seisma. Leidmata oma toodangule turgu ja sipeldes võlgades likvideerus tehas 1925.aastal.Tehase võlg ulatus 60 mln margani. Põhjusi mitu, olulisem lisaks juhtimisvigadele oli Vene turu kadumine. Viimastel Mayeri aastatel püüti küll arendada põlevkivikeemiat, kuid pankrotist pääsu ei olnud. 1925.aastal müüdi Mayeri tehase maavaldused ja varad oksjonitel Eesti ärimeestele, kes asutasid mitmeid keemiaprofiiliga ettevõtteid. Ühe ettevõttena võiks nimetada 1926. aastal asutatud H. Citroni ja J. Halbreichi Keemiatehast, mis hiljem kandis nime J.Halbreich & Poeg . Alustati õli, bensiini ja antiseptiku tootmisega. Hilisemalt lisandus traditsiooniline toodang nagu happed, äädikas, eeter, vasevitriol, naftaliin, vesiklaas ja värvid. Järgmisel etapil alustati küünalde tootmist. 1933. aastal omandas Jakob Halbreich tehase põhiterritooriumi Paldiski mnt 25 koos hoonetega.

Eelpool mainitud tegevuse lõpetanud Mayeri keemiatehase hoonetes leidsid ruumid veel mitmed väiksemad ettevõtted, nende hulgas Eesti Kunstsarve Vabrik O. Kerson &CO, kes alustas tegevust 1927 a. seoses vajadusega varustada nööbi ja kammitööstust toormega. Kunstsarve tehase põhiline tooraine oli piimatööstuse jääkprodukt -kaseiin. Üsna pea leidis tehase toodang tee ka välisturule. Mis oli aluseks kunstsarve tööstuse toodangu suurenemiseks, kuni 513 tonnini.

1920 aastatel asutati arvukalt kosmeetika, seebi, laki, liimi ja farmaatsia tehaseid siseturu varustamiseks mitmekesiste kaupadega. Parfümeeria ja kosmeetikavahendite tootmisel kujunes silmapaistvamaks ettevõtteks A/S Odor. Tehasel oli oma labor, kus töötati välja ja katsetati uut toodangut, 1928 a valmistati tooteid üle 300 nimetuse. 1/3 toodangust moodustasid Prantsusmaalt, Hollandist ja Sakamaalati imporditud toorõlidest valmistatud lõhnaõlid, odekolonnid, kreemid, puudrid, pumatid. Kodukeemiakaupadest valmistati prussaka- ja lutikamürki, saapamääret, õmblusmasina õli ja metallipuhastuvahendeid. Meditsiiniliseks tarbeks toodeti männi ekstrakti, nohurohtu jms. Suurt rõhku pandi ka kontoritarvete, nagu tindi, liimi, laki valmistamisele. Odor suutis siseturul edukalt võistelda oma kaupade kvaliteedilt ja hinnalt välismaiste toodetega.

1932. aastal Tallinnas asutatud „ Orto" ülesandeks oli vastata kohaliku turu nõudmistele. Arendati nelja tootesuunda: tarbekeemia (määrded, õlid, värvid, liim, tint, äädikas), kodukeemia (pesupulber, saapakreem, põrandavaha, metallipuhastaja), tööstuskeemia (taskulambipatareid) ja parfümeeria (seep, hambapasta, kölnivesi, juukseõli, näokreem). Esimene näokreem toodeti Ortos aastal 1935. Osaühing "Orto" oli 1937. aastast niihästi töötleja, tootja kui ka turustaja. 1939. aastaks oli "Ortos" üle 60 töötaja. II maailmasõja ajal toodeti  Ortos peamiselt pesupulbrit ja nn. saviseepi. Teise maailmasõja lõppedes taastati sõjaeelne tootestruktuur uutes tingimustes, mis nõudsid 1956. aastal "Ortolt" isegi oma ehitusosakonna asutamist. Lisaks hakati väljaspool Tallinna tootma söödakriiti. 1960. aastaks oli "Ortos" 226 töötajat. Tootmise ekstensiivse arengu perioodil laiendas "Orto" toodangut kõikides tootesuundades. Firmatoodeteks said tollasel üsna primitiivsel Nõukogude turul uudsed ning unikaalsed kleepepasta "Ortofiks", sünteetiline pesemisvahend "Sünteetika", biolisanditega pesupasta "Bio", mesilasema toitepiima sisaldav näokreem. 1961. aastal alustas "Orto" alumiiniumtuubide tootmist Valgas ja rajas 1965. aastal Suur-Sõjamäele Tallinnas klaasplasti tootmise, hakates valmistama ka plastmööblit, mikroveoauto juhikabiine, merepoisid ja veesõidukeid. 1982. aastaks oli "Ortos" 750 töötajat.

Edukalt arenes ka kummitööstus, millele pani aluse 1924 asutatud AS „Põhjala“ kummivabrik. Toodeti kummivoolikuid, botikuid, kalosse, kingi , jalgrattakumme , mänguasju ja meditsiini tarvikuid. Põhiosa toodangust moodustasid siiski kummijalatsid, mille aastane väljalase suurenes ajavahemikus 1929 -1937 23000 paarini.

Keemiatööstuse harude hulka arvati ka tikutööstus. 1920 aasatail kasutati tikutööstuse toorainena kodumaist haavapuud, kemikaalid imporditi. Suur osa tikkudest müüdi Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa turul. 1924 turustati välismaale 55,4 mln toosi tikke, mis oli ligi pool kogutoodangust. 1920 lõpul läks eesti tuletikutööstus Rootsi tuletiku trusti Kreufer ja Foll A.B. kätte. Tikutööstuse monopoliseerumise tõttu jäi alles ainult E. Pohli tikuvabrik Viljandis. Toodang langes kriisiaastail 176 mln toosilt 50 mln toosini.

1930 -ndate aastate teisel poolel suures järsult valitsuse osa majanduse reguleerimisel ning riiklikud investeeringud tööstusesse, eelkõige Eesti loodusvaradel põhinevatesse tööstusharudesse. Selle alaseks oli ideoloogia, et uut kriisi saab ära hoida vaid kriisidele vastupidava kohalikul loodusressursil põhineva töömahuka tööstuse rajamisega, mis tagaks maksimalase tööhõive riigis ja ei sõltuks välismõjudest.

1938 aastal ametisse kinnitatud peaminister Kaarel Eenapalu valitsus pidas vajalikuks lähema viie aasata jooksul arendada välja veel üks suund keemiatööstuses - nimelt fosforiidi tootmine ja töötlemine.(Eestis nimetatakse fosforiidiks settekivimit, mille P2O5 keskmine sisaldus ületab 3,0–6,0% piiri). Fosforiidi kaevandamisega oli algust tehtud juba 1920 aastail, kui asutati firma Eesti Fosforiit, millest 4/5 kuulus riigile ja 1/5 Eesti Tarvitajateühisuste Keskliidule. Fosforiidi kaevandus ja -vabrik asusid Jõelähtme vallas Harjumaal, nende tootmisvõimsuseks oli ca 4000 tonni jahvatatud fosforiiti aastas, mida kasutati põlluväetise superfosfaadi valmistamiseks. 1937 aastal moodustatud superfosfaadi tööstuse väljaarendamise võimaluste komisjon otsustas, et Eesti fosforiidi tutvustamiseks välismaal ja põllumajandusväetiste nõudluse rahuldamiseks on vaja suurendada fosforiidi toodangut 30000 tonnini aastas. Peeti vajalikuks superfosfaadi tehase ehitamist tootmisvõimsusega 40000 superfosfaati aastas .Kaaluti ka keemiatehase ehitamist, mis oleks võimeline tootma aastas 21600 tonni väävelhapet (fosforiidi väävelhappelisel lagundamisel saadakse fosforhapet) * 1939 aastal alustati uue fosforiidikaevanduse ja tööstuse rajamist Maardu. Vajalik kapital saadi intressita laenuna Rahvamajanduse Elustamise  Fondist . Majandusministeerium ostis 500000 krooni väärtuses Eesti Fosforiit aktsiaid.

Põlevkivikeemiatööstus

I maailmasõja aegu uuriti kõikvõimalikke kütuseallikaid Vene impeeriumi territooriumil, 1916. a. mainiti esmakordselt Eestimaa territooriumil põlevkivi ja alustati geoloogilisi uuringuid. 1921. aastal käivitati Kohtla-Järvel prooviõlivabrik, kus õli saamise eesmärgil katsetati põlevkivi utmist spetsiaalses retordis ehk teisisõnu põlevkivi kuumutamist ilma õhu juurdepääsuta. Üle ootuste heade tulemuste toel ehitati aastatel 1924-1942 neli õlivabrikut. Utmise saadused turustati kütte- ja immutusõlina, bituumenina ja mootorikütusena. Põlevkivigaas põletati oma jõujaamas.

Esimene õlivabrik, võimsusega 10000 t/a alustas 1925. a. Kohtlas. Toorõli ümbertöötlemissaaduste arv kasvas iga aastaga ja ulatus 1928. aasta lõpuks 17-ni. 1928. a. alustas Sillamäel tegevust Rootsi kapitalil põhinev Eestimaa Õlikonsortsium. 1938. a. rajati Sillamäel uus õlivabrik, mille utmisahi oli maailma suurim, üle 60 meetri pikk ja 6 meetrit kõrge ning võimsus oli 150 t/päevas .1929. a. alustas Kiviõli aktsiaseltsi õlivabrik. 1931. a. alustas veel kaks uut põlevkiviõlitehast: ”Eesti Kiviõli“, tootes päevas 86 tonni kütteõli ja 12 tonni bensiini ning “New Consolidated Gold Fields Ltd”, mis tootis 100-st tonnist põlevkivist 24 tonni toorõli päevas. 1936 .a valmis riikliku aktsiaseltsi „Esimene Eesi Põlevkivitööstus“ teine suur õlivabrik Kohtlas ja 1938 aasta mais kolmaski õlivabrik. Seoses Saksamaa sõjalaevatiku tellimuste täimisega otsustati 1939 a septembris rajada veel neljaski õlivabrik.

1930-ndatel kujunes katsetusfaasist väljunud põlevkivikeemiatööstus tänu suurtele investeeringutele ja tugevale konkurentsivõimele välisturul kõige kiiremani arenevaks keemiatööstuse haruks.

Põlevkiviõlitööstus on ka varem riiklikul tasemel ära märgitud. 1930. aastal lasti käibele G. Reindorff`i kujundatud 100-kroonine rahatäht, millel on kujutatud Kohtla-Järvel asunud Eesti esimene põlevkiviõli tööstus.

Kokku kasvas õlivabrikute toorõlitoodang aastatel 1935-1939 47,3 tonnilt aastas kuni ca 200 tuh. tonnini aastas. Põlevkiviõli tootmise laiendamise aluseks olid soodsad eksporditingimused. Kõige nõutavam õlisort oli bensiin, mille toodang ajavahemikul 1934-1938 suurenes 5900 tonnilt 15100 tonnini. Eesti põlevkiviõli peamise tarbijad olid Soome, rootsi, Norra, Läti, Leedu ja Saksamaa.

Nõukogude Liidu okupatsiooni algusega 1944 aastal nimetati AS Esimene Eesti Põlevkivitööstus „Esimeseks Eesti  Põlevkivitööstuseks Kohtla-Järvel“. 1945. aastal alustati tollase NSVL Riikliku Kaitsekomitee otsuse kohaselt uue põlevkivitöötlemise kompleksi rajamist Kohtla-Järvel loosungi all “Gaasi Leningradile”.

Samal, 1945 aastal võetakse Moskvas vastu otsus uraanitöötlemise alustamise kohta "Kombinaadis nr.7", mis oli praeguse Silmetikohal paikneva ettevõtte koodnimetuseks.1946 a „Kombinaat nr. 7” alustab põlevkivitöötlemise asemel uraanitöötlemist. 1970 .a alustatakse haruldaste muldmetallide ja haruldaste metallide tootmist. 1990 "Kombinaat nr. 7" nimetatakse ümber Silmetiks. Silmet lõpetab uraanitöötlemise ja keskendub ainult haruldaste muldmetallide ja haruldaste metallide tootmisele. 1997 Silmet restruktureeritakse täielikult ja erastatakse – endisest riigiettevõttest RAS Silmet saab eraettevõte AS Silmet.

12. aprillil 1949 aastal nimetati põlevkivitööstus ümber Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaadiks, millele lisandus 1960.a V. I. Lenini nimi. Just endisel Esimesel Eesti Põlevkivitööstusel tuli alustada esialgu Leningradi 1948.a ning 1952. a ka Tallinna ning Põhja-Eesti varustamist põlevkivigaasiga. Kui II Maailmasõja ajal taastasid ja laiendasid Kohtla-Järvel põlevkivitööstust eelkõige vene sõjavangid, siis sel perioodil olid peamiseks tööjõuks vangi langenud sakslased. Tööstuse laienedes lisandus tööjõudu üha rohkem ka Venemaa sisealadelt. Sõnadel kaevur, kaevandamine ja tööstus oli nõukogude riigi poliitilises retoorikas eriline koht. Neid koheldi ka vastavalt, vaatamata sellele, et Eestisse tulnud inimesed olid väga erineva sotsiaalse taustaga. 1946. aastal töötas Kohtla-Järve põlevkivitöötlemise kombinaadis juba 1862 inimest (neist ca kolmandik sõjavange) ehk siis veidi vähem kui 1940. aastal kogu riiklikus põlevkivitööstuses kokku (k.a. kaevandused).

1962. aastal toodeti Kohtla-Järvel gaasi puhastamisel eralduvast gaasbensiinist esimesed tonnid benseeni ja tolueeni. Toodangu nimistusse ilmusid karbamiidvaigud, mis ei baseerunud enam põlevkivil, vaid importtoormel. Käivitati suured ja kaasaegsed formaliini ja bensoehappe tootmisüksused. Lisaks ehitati valmis ja käivitati võimas väävelhappetsehh, mis kasutas toorainena sisseveetavat väävlit.

1960-ndatel ei suutnud Eesti põlevkiviõlitööstus konkureerida Nõukogude Liidu naftatööstuse mahtude ja hindadega. Oli vaja uusi väljakutseid. Kommunistlik partei suunas noored TPI keemiateadlased Kiviõli Keemiakombinaati seda probleemi lahendama.1960-ndate lõpus moodustaski Kiviõli Keemiakombinaadi toodangust 80% põlevkivikeemia: sünteetilised liimid ja parkained, formaliin. 1970 -ndatel töötati välja põlevkivist sünteetiliste pesuainete tootmise tehnoloogia ja Kiviõli Keemiakombinaadis alustas tööd pesupulbri tsehh.

1968. aastal rajati Kohtla-Järvel lämmastikväetiste tehas. Esialgu oli plaanis kasutada toormena põlevkivigaasi, kuid majanduslikud arvestused eelistasid maagaasi. Maagaasi tulekuga keemiatööstusesse vähenes põlevkivi kui toorme osatähtsus. Algas põlevkivi-gaasivabriku järk-järguline seiskamine, mis jõudis lõpule kaheksakümnendatel aastatel.
AS Nitrofert loodi 1993.a. detsembris endise Lämmastikväetise tehase baasil, mis kuulus algul Tootmiskoondisele “Slantsehim”, pärast Riikliku Aktsiaseltsi Kiviter koosseisu.

Sünteetilist ammoniaaki ja karbamiidi tootev tehas hakkas toodangut välja laskma 1969.a. Alates 1979.a. töötas ammoniaagi agregaat, mille võimsus oli 600 tonni vedelat ammoniaaki ööpäevas firma ENSA moderniseeritud skeemi järgi. Osa vedelast ammoniaagist läks tarbijatele kaubaproduktina, teine osa töödeldi ümber kohapeal karbamiidiks, põllumajanduse ja tööstuse tarbeks. Kõrvalproduktidena toodeti ammoniaakvett, mida kasutatakse tööstuses ja põllumajanduses, samuti vedelat süsihapet vedelat lämmastikku ning gaasilist hapnikku meditsiini ning tööstuse jaoks, mida toodeti koostöös firmaga AGA. Tänaseks on AS Nirtofert tootmise peatunud, taas käivitamise aeg on teadmata.

1993. aastal sai alates 1978. aastast V. I. Lenini nimelise Kohtla-Järve Põlevkivikeemia Tootmiskoondise nime kandnud kombinaadist majandusministeeriumi alluvuses Riiklik Aktsiaselts Kiviter. Vabaturumajanduse oludes paljud Kohtla-Järve tootmiskoondise endised kasumlikumad allüksused (lämmastikväetiste tehas ja bensoehappetehas) eraldati firmast ja müüdi välisinvestoritele. Samas liitis majandusministeerium Kiviteriga aga probleemseid tootmisüksusi ( 1994. aastal Eesti Kiviõli). 1996 pani Eesti riik Kiviteri aktsiad enampakkumisele, kuid esimene erastamine ebaõnnestus. 12. detsembril 1997 Kiviter siiski 50% aktsiate osas erastati. 1998. aasta oli firmale Vene kriisi ja sellest tulenenud naftahindade languse tõttu väga keeruline. Põlevkiviõli tootmist tuli tuntavalt vähendada ning põlevkivikaevandusi hallanud riikliku aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi ees, tekkisid võlad. See viis firma lõpuks pankrotti ning Kiviteri asemel alustas tööd kontsern AS Viru Keemia Grupp (VKG) Täna on tootesortiment laiem, valmistatakse erineva fraktsiooniga õlisid ning põlevkiviõlil baseeruvaid kemikaale. Traditsiooniliste tehnoloogiate kõrvale lisandunud uued, mis võimaldavad põlevkivist enam kasulikke komponente saada, vähendades samas tootmise mõjusid keskkonnale.

Refereeritud:

1.Maie Pihlamägi Eesti industrialiseerime 1870 -1940. Tallinn 1999.

2.Valter Kannik, Uno Mõttus Tootmiskoondise Flora ajalugu. Tootmiskoondis Flora 1989.

*"Tähtsamate keemiasaaduste tehnoloogia" M.Veiderma, L.Mölder. Valgus. Tallinn 1970

3. Teksti sees viidatud kodulehtede andmed