Valmis memo EVEL reovee reostusnäitajate piirmäärasid käsitleva seminari kohta

10.02.2017

Vee puhastamise ja kvaliteedi tagamise õigusraamistiku ja selle kavandatava muutmisega seoses tekkis erinevatel osapooltel palju küsimusi. EVEL koondas peamised murekohad ning edasist arutelu vajavad teemad alljärgnevateks memopunktideks:

VVm99 seminar 25.01.2017 Tallinnas
Memo
1. olmereoveega puhastitele tuleva Zn vähendamine vajab tegevuskava, mida koostöös riigiga elluviia. Ootame riigilt seireandmeid millest hakata lähtuma. EL tegevus ei lahenda probleemi Eestis. Zn teistes Euroopa riikides teadaolevalt ei reguleerita. Zn ärastamise tehnoloogiad on olemas, kuid kasutamiseks olmereoveepuhastitel sobimatud või sotsiaalmajanduslikult ebamõistlikud;
Kommentaarid:
Keskkonnaministeerium (KeM): Ootus, et ainult riik seireandmeid esitab, ei ole kooskõlas kehtiva regulatsiooniga. Seireandmed, sh teave ohtlike ainete osas, tuleb eelkõige kahest allikast: 1) riiklik seire 2) omaseire. Üldine väide, et Zn ärastamine on sotsiaalmajanduslikult ebamõistlik, pole korrektne. Alati oleneb konkreetsest olukorrast. Olmepuhastil Zn ärastamine kaasneb osaliselt tavaprotsessiga. Tööstuspuhastil peaks Zn ärastamise tehnoloogia pigem olema nõutud.

2. tõusetus küsimus, kas EKUK suudab teha vajalikud uuringud-seired. EKUK esindajad väitsid et suudab ja toonitasid, et vee-ettevõtted peavad ka ise hakkama rohkem seiret tegema. Seirekohustus peaks olema ka tööstuskliendil, mis on reguleeritud vee-ettevõtte ja kliendi vahelises teenuslepingus. Lepiti kokku, et EKUK ja EVEL korraldavad ümarlaua, et arusaamisi ühtlustada. EVEL jääb ootama EKUK kutset ümarlauale;
Kommentaarid:
Vee-ettevõte (VE): Vee-ettevõtted peaks seirama nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Enne kui riik nõuded kehtestab, peab riik omama ise ülevaadet. Seireandmed, mida m99 nõuete argumentidena kasutati, olid ebapädevad, näiteks põhjusel, et määramispiirid olid nii kõrged, et jäi mulje nagu probleemi poleks. Eeldati, et filtreeritud proov jääb Zn filtrile aga tegelikult on reovees lahustunud kujul jne. Loomulikult see probleem veel on, et kõik vee-ettevõtted ei ole ikka veel oma reovees ohtlike ainete olukorda seiranud ja tarbivad hiljem suuremate VE-de kättevõideldud tulemusi. Ühelt poolt pole see probleem, kuid väiksemad VE-d võiksid just selles näha EVEL-is olemise kasu. VE väidab oma praktilistest kogemustest lähtudes, et tööstuste omaseire ei oma sisulist väärtust, kuna edastatakse vaid sobiv ja tööstuste oma laborites tehtud seireandmed ning need andmed ei ole kasutatavad. Loomulikult on ka positiivseid näitajaid aga tööstuste enda seire jäägu neile endile. Probleemiks on pigem, et VE ei suuda tuvastada rikkumisi, mis tuleneb etteteatamise kohustusest ja seire spetsiifikast (määramispiir on kõrgem kuna pinnavee metoodika ei sobi reovee jaoks). Tööstuskliendil peab olema kohustus edastada VE-le andmeid (mille alusel on võimalik hinnata, mis ohtlikud ained reovees esineda võivad), kui vastav järelepärimine tehakse.
3. Teave ohtlike ainete ühiskanalisatsiooni juhtimise osas muutub tulevikus kindlasti ülevaatlikumaks ja süstemaatilisemaks, kuna KOTKAS2 (KeA IT-andmesüsteem) raames arendatakse ka omaseire andmete ühtset andmebaasi, kuhu on kavandatud koguda ka 2 tööstusettevõtete omaseire andmed, mis tulenevad nii THS-i kui ka VeeS-i ja ÜVVKS-i seirekohustustest. KOTKAS2 arendus toimub 2017. aastal.
4. ol.-olevad teenuslepingud võimaldavad rakendada "reostaja maksab" printsiipi osaliselt. Puhastusprotsessiga kaasnevad kulud jagunevad kõigi teenust tarbivate klientide vahel. See pole õiglane ega motiveeri tegelikku reostajat oma probleemiga.
Kommentaarid:
KeM: VE-l on võimalik teenuse hindasid diferentseerida vastavalt reostusklassile. Samuti oli seminaril jutuks, et ol.-olevad teenuselepinguid saab muuta ja tuleks muuta, kui see on asjakohane.
5. lepingud ei kaitse olukorras, kui VE ega tööstus ei tea st ei oma piisavalt infot, mida reoveega ühiskanalisatsiooni juhitakse. Ol.-olevate teenuslepingute muutmine on kas võimatu või äärmiselt keeruline. Vee-ettevõtted on muutunud äärmiselt ettevaatlikuks uutele tööstustele liitumistingimuste väljastamisega. Tööstuste kui töökohtade loojatele reovee vastuvõtu tingimuste mitteloomine nõrgendab piirkonna konkurentsivõimet. KOV, vee-ettevõte ja tööstus peavad kokkuleppele jõudma. Vee-ettevõte võib osutuda kõige nõrgemaks pooleks, kes ei suuda oma põhjendatud tingimusi kehtestada (kuna allub KOVile) ja jääb teenust osutades hätta. Heitveele ettenähtud keskkonnanõuded on riik kehtestanud nn toruotsale (vee-ettevõttele), kes vastutab riigi ees. Lahendamata on kuidas riik plaanib toetada VE-sid, kohustada tarbijat VE nõudeid täitma;
Kommentaarid:
VE: VE-d pigem teavad, millise reovee vastuvõtuks nad lepingu sõlmivad, kuid probleemiks on muutuvad nõuded. Näiteks uued ( ohtlikud) ained, millede kohta info puudub. Kuna nõuded on keerukad tõlgendada ja tööstustel puudub otsene vajadus neid kontrollida, siis ei oska nad vastavat infot ka VE-le sageli edastada. KeM: Seda ei saa väita kõigi komponentide osas, et tööstus ja VE ei tea, mida reoveega ühiskanalisatsiooni juhitaks. Nõus, et tootmisprotsessi käigus võib tekkida uusi komponente ja neid ei pruugita teada. Täna on esmane eesmärk saada teavet nende ainete osas, mida tööstus konkreetselt oma tootmisprotsessis ise kasutab, mis oleks samm edasi ohtlike ainete ohjamiseks. See, kui mingi aine tekib protsessi käigus, on juba järgmise etapi küsimus. Ei saa absoluutselt nõustuda, et ol.-olevate teenuslepingute muutmine on kas võimatu või äärmiselt keeruline. Lepingu muutmine toimub VÕS § 13 ja § 97 alusel ning väita, et vee-ettevõtjale on sõlmitud teenuslepingud justkui eluaegsed, puudub igasugune alus. Väide, nagu heitveele ettenähtud keskkonnanõuded on riik kehtestanud nn toruotsale (vee-ettevõttele), kes vastutab riigi ees, pole korrektne. Riigi ees vastutavad kõik osapooled, ka tööstusettevõtted, kes oma aineid ühiskanalisatsiooni juhivad. THS alusel + ÜVVKS alusel on keskkonnainspektsioonile antud järelevalve õigus liitumispunktist ohtlike ainete osas. Lisaks vastutavad toruotsa nõuete täitmise eest ka tööstused, keskasutavad omapuhastit. Meetmetest, kuidas riik plaanib toetada VE-sid, räägiti seminaril pikalt. Näiteks: 1) seireandmete paranemine ja süstemaatilisus; 2) tööstuskliendi omaseire kohustus 3) segunemispiirkonna lihtsustatud määramine; 3) riiklik suublaseire lisaks omaseirele; 4) KeA selgitas, kuidas aineid luppa lisatakse, et juhuleid ei ole veel aluseks ohtliku aine luppa lisamiseks; 5) koostöö; 6) probleemide tekkimisel nende eraldi käsitlemine jne jne.
6. riik leiab, et kõige enam aeganõudvamaks aga see-eest kõige püsivamaks ja tõhusamaks meetmeks on tarbija teadlikkuse kasvatamine. Vee-ettevõte peab selles asjas võtma ja hoidma initsiatiivi;
Kommentaarid:
VE: saime riigilt sõnumi, et tarbimiskultruur on paratamatus ja sellega riik ei plaanigi tegeleda;
7. tõdeti, et (tööstus)tarbija teadlikkus on madal ja valmisolek vastata uutele keskkonnanõuetele kesine nii teadmiste kui raha poolest. Pahatahtlikkust tööstuste poolt ei saa päris välistada (nagu igas valdkonnas) aga see pole kindlasti mitte valdav. Kõik tööstused pole teadlikud, millised keskkonnanõuded neid ees ootavad ja on reaalne oht kohustustega mitte toime tulla. Igal veepuhastusel on mõistlikkuse piirid. Raudsulfaadi lisamine tõstab raskemetallide hulka. Kas meetmete karmistumise tempo pole mitte liiga kiire? Tööstuse konkurentsivõime on tõsiselt ohus. Määrused kehtivad küll juba aastast 2013 aga tõsiasi on, et teadvustatud pole seda piisavalt. Teadlasi tuleb enam kaasata. Teadlikkuse tõstmiseks peab mingi meetme väljatöötama ja rakendama (näiteks "teadjameeste" ringkäik erinevates Eesti regioonides);
Kommentaarid:
KeM: Kiirest meetmete karmistumise tempost ei saa m99 kontekstis rääkida. Vastupidi, toimus leevendus, ühtegi karmistavat meedet määruse muudatus ei sisaldanud. m99 annab ju võimaluse sisuliselt eesmärgi saavutamist pikalt edasi lükata, kui see on põhjendatud. Tööstuse konkurentsivõime languse kohta tõenduslikud alused puuduvad.
8. Keskkonnaamet on teadlik maanteedelt tulevast reostusest, teostatakse uuringuid ja arutatakse riiklikul tasemel. EVEL palus ennast kaasata konsultatsioonidesse;
9. segunemispiirkonna määramise juhendit ei pea riik vajalikuks eraldi dokumendina teha. Kõik oluline on toodud m99 määruses, mille kohaselt segunemispiirkond on võimalik määrata ilma täiendavaid uuringuid tegemata määruses toodud soovituslikus ulatuses või olemasolevate seireandmete alusel. Lisaks on olemas EK juhend. Ol.-olevate segunemispiirkondade muudatusteks ja uute taotlemiseks peab loa omanik pöörduma Keskkonnaameti poole;
Kommentaarid:
VE: Riik eeldab, et segunemispiirkonna määramine on tavaline ja vajalik meede ning paljudel juhtudel polegi võimalik midagi muud teha. Ehkki KeM selgitas, et väga palju küsimusi lahendatakse uue ÜVVKS-ga, siis tegelikult pole VE-le teada, milline saab olema uus ÜVVKS;
10. veekäitlejad väidavad, et keskkonnaameti ametnike menetluspraktika piirkondades erineb. Kuskil ollakse leebem (mõistvam), kuskil karmim (kitsarinnalisem). Ootus on, et ametkonnad leiavad mõistlikud võimalused ja vajadusel kaalutleks erilise hoolega. Ametniku iga otsus on seotud VE kohustuste ja kuludega pikaks jaks;
11. Ida-Virumaa (Järve Biopuhastuse OÜ) problemaatiline olukord tööstuste reovee puhastamisel on eriline ja seda tuleb teistest eraldi arutada. EVEL jääb ootama Järve-Biopuhastuse ettepanekut kutsuda kokku ümarlaud olukorra arutamiseks ja lahenduste leidmiseks;
12. Keskkonnaministeerium toonitas, et probleemidega tuleb tegeleda koostöös. Kui m99 rakendamisega tekib põhjendatud küsimusi, siis arutatakse ja otsitakse lahendusi.

Memo koostas Vahur Tarkmees
EVEL tegevdirektor

Viimati uuendatud 10.02.2017