EKTL tundis huvi biomajanduse arendamise vastu Eestis

24.05.2016

EKTL tundis huvi, millised on arengud Eesti biomajandusega ning pöördus nendes küsimustes maaeluministeeriumi poole. Seni tundub, et kontsentreerutakse eelkõige biomassi kasutamisele energiatootmiseks, mis on väärtusahelas kõige madalam. 
Keemiatööstuse tooraineks võiks muu hulgas olla puidust (biomassist) toodetud kemikaalid ja plasttooted; tuntum vast bioetanool või puidust järgnevate toodete süntees: liimid, vaigud (biopolümeerid). Teemat võiks arendada koos metsa- ja puidutööstusega ühes klastris, näiteks? See oleks siis metsa väärtustamine muuks kui energiaks.

Maaeluministeeriumist laekus järgnev tagasiside:

Arengutest seoses Eesti biomajandusega. Hetkel on ministeeriumite tasandilt vaadates biomajandust üsna hektiliselt arendatud st iga ministeerium ajab oma asja. Seda loodame juba lähiajal muuta. Koostamisel on Eesti biomajanduse strateegia 2030. Soovime Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (bioenergia, tööstus), Keskkonnaministeeriumi (kliima, jäätmed jne), Haridus- ja Teadusministeeriumiga (teadmussiire, T&A) ning Sotsiaalministeeriumiga (tervis, töö) koostöös luua väärtusahela uuringutel põhineva strateegia, mille raames saame Eestis biomajandust süstemaatilisemalt arendada. Loodame valitsuselt juba lähiajal saada vastuse (ehk juba sel nädalal), kuidas ja mis formaadis strateegia koostamisega edasi läheme. Edasisse protsessi on kindlasti plaanis kaasata erinevaid huvigruppe ning seetõttu on mul väga hea meel, et ühendust võtsite – igasugune tagasiside ja sisend sektori poolt on väga oodatud. Maaeluministeerium on võtnud biomajanduse strateegia koostamisel juhtiva rolli, aga ressursid ja teadmised on mitmes ministeeriumis laiali (sh MKM, HTM, KeM) ning seda ei saa kindlasti väita, et kogu biomajanduse initsiatiiv ja soov seda arendada on ainult Maaeluministeeriumi huvi.

Seoses väärtusahela uuringutega tooksin veel välja selle, et koostöös Keskkonnaministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga oleme saanud rahastuse ka biomajanduse väärtusahelate uuringuks. Loodan, et ka see läheb lähiajal töösse (täpsemat graafikut ei oska öelda).

Tõite välja, et keemiatööstuse tooraineks võiksid olla puidust toodetud kemikaalid ja plasttooted. Minule teadaolevalt on hetkel Keskkonnaministeeriumi hallatav metsanduse arengukava uuendamisel (või toimub see lähiajal), soovitan nende ettepanekutega ühendust võtta Keskkonnaministeeriumi metsanduse osakonnaga. Praegu ei ole nad soovinud metsandust biomajanduse nime alt arendada ning ka tulevikus on tõenäosus, et kahjuks jääb metsandus täiesti eraldi valdkonnana biomajanduse arengukavast väljas. Muidugi teie ettepanek, et biomajandust võiks arendada koos metsa- ja puidutööstusega ühes klastris, on väga hea ja äkki on seda võimalik tulevikus teha. Hetkel oleme plaaninud eelpool välja toodud biomajanduse väärtusahelate uuringus katta ka metsandust, et leida võimalikke koostöökohti erinevate väärtusahelate vahel (nt teie poolt välja toodud keemiatööstus).

Nutika spetsialiseerumise (NS) raportis alljärgnev kokkuvõte:

Biotehnoloogia on horisontaalne tehnoloogia, mis hõlmab eri valdkondi, nagu bio-, keskkonna-, loodus-, tehnika- ja terviseteadused, ning mis on analoogiliselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatega (IKT) kasutusel horisontaalselt erinevates rakendusvaldkondades tervishoiusüsteemist biomajanduseni.
Biotehnoloogiad, eriti süsteemibioloogiad, on viimase 5–10 aasta jooksul märkimisväärselt arenenud: DNA sekveneerimise võimekuse kasv ja hinna langus, DNA-sünteesi hinna langus, ülikõrge läbilaskevõimemeetodite (ingl – high throughput methods) areng (genoomika, proteoomika, metaboloomika jt oomikameetodid), suurandmete ja modelleerimise võimekuse oluline kasv ning sünteetilise bioloogia esiletõus viimase 5 aasta jooksul. Eeltoodud võimekused on Eestis teaduslikul tasemel esindatud.
Globaalsed suundumused, mis mõjutavad biotehnoloogiate rakendamist, on pidev rahvastiku kasv, vananev elanikkond, toidu ja puhta vee nõudluse suurenemine ning energiatarbimise pidev tõus. Biotehnoloogias kasvab oluliselt rohelise ja valge biotehnoloogia osakaal võrreldes punase biotehnoloogiaga. Haridusse, teadusesse ja ettevõtlusesse panustades tuleb mõista, et uued rakendusvaldkonnad, avastused ja tooted/teenused tekivad eri valdkondade ning kompetentside sünergiast.

Biotehnoloogia peamised väljakutsed:
• suurendada tervena elatud aastate arvu – nii meditsiini kui ka toitumise jms kvaliteeti lõimiv indikaator;
• asendada fossiilsed kütused taastuvate, biomassipõhiste kütustega;
· toota efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt, kasutada paremate omadustega tooteid (keemia-, tekstiili-, toiduainetööstus jne), edendada jätkusuutlikku biomajandust.

Kokkuvõttes on sektori olulisemad tugevused järgmised:
• väga tugev baasteaduse tase mitmes valdkonnas, arvestatav teaduse tase mitmes valdkonnas;
• inimesi koolitatakse heal tasemel, alustades juba kooliharidusest; aastate jooksul on tekkinud sektorisse arvestatav hulk kõrgharitud töötajaid, kes on rakendust leidnud ülikoolides;
• TAK-ide positiivne mõju akadeemia ja ettevõtluse vahendajatena.
• Eesti väiksus ja paindlikkus, kuid piisav inimkapital ning loodusvarade (nagu mets, biomass) olemasolu võimaldab välja töötada uudseid lähenemisi, näiteks e-tervise põhised teenused, tootmisprotsesside optimeerimine ja muu.
· Biotehnoloogiasektori puhul on oluline, et Eestis on riiklik biotehnoloogiaprogramm aastateks 2010–2013, kuna sektor läbib mitut ministeeriumi ja asjaomast ministeeriumi otseselt pole (HTM, MKM, SOM, PÕM, KKM). Biotehnoloogia on OECD raporteid ja üldiseid globaalseid trende arvestades riigi strateegilisest seisukohast oluline valdkond. Arvestades sektori ressursimahukust, tuleb balansseerida nii ressursside liigse killustatuse kui ka võtmearengutest mahajäämuse vahel. Seega on BTP esimese perioodi hindamine ja jätkuprogrammi tegemine kindlasti oluline. Esimese programmi hindamine MKM poolt on planeeritud ja tulemas.

· Nutika spetsialiseerumise kasvualade kitsaskohtade ja lahenduste osas on lahendusi toodud ka arengufondi 2013. aastal koostatud NS kitsaskohtade ja uute võimaluste analüüsis, kus tuuakse põhjalikult esile süsteemitõrked jm valdkonna kitsaskohad.

Kokkuvõtvalt biotehnoloogiasektori olulisemad nõrkused:
• ettevõtted ei suuda konkureerida akadeemiaga töökohtade pakkumises;
• ettevõtluskompetentsi puudus – loodusteaduse taustaga ärijuhte ning ettevõtlikke inimesi on vähe;
• suurte edulugude puudus;
• ettevõtete toetusmeetmed ei arvesta biotehnoloogiasektori eripärasid;
• ühiskondlik poolehoid uudsetele biotehnoloogialahendustele on nõrk;
• sageli puudub ettevõtetel ärimudel, kuid ka kompetents ja initsiatiiv tootmismahtu suurendada;
• biotehnoloogia pole lõimitud riiklikesse strateegiatesse;
• siseturg on äärmiselt väike või puudub, välisturud on veel kaugel;
• erakapitali vähene kaasamine;
• suurte välismaa ettevõtete huvi Eesti vastu puudub. Pole võimalusi väliseksperte kaasata ja üldine vähene rahvusvahelisus isoleerib sektorit.
Kokkuvõtvalt biotehnoloogiasektori võimalused:
• kasutada IKT edulugu ning laiendada seda luues kuvandit (bio-)tehnoloogilisest riigist, avades turgusid ja pakkudes huvi investoritele;
• globaalse biotehnoloogiaturu kasv, sest nähakse suurimat potentsiaali võidelda probleemidega, nagu rahvastiku vananemine, suurenev vajadus toidu ja kütuste (energia) järele, keskkonnasaaste; lisaks kiire (üle 10%) kasv arenevatel turgudel;
• akadeemiast tulevaid leiutisi on rohkem, kui neid ettevõtetes kasutatakse või kui tehnoloogiasiire suudab välisturgudele vahendada;
• keskendumine algfaasi- ja väikeinvestoritele, kes on rohkem huvitatud alustavatest ja väikestest potentsiaaliga ettevõtetest;
• mobiilne väärindamine, näiteks mobiilsed biotehased;
• olemasoleva sektori potentsiaali tuleb kasutada praegu, hiljem on sektori ülesehitamine kallis;
• paindlikkus globaalsete muutustega kohanemiseks;
• nišiturud ja kohandatud lahendused.
ja sektori ohud:
• Eesti biotehnoloogia ettevõtetest on enamik punases biotehnoloogias, kus on maailmas järjest tugevnev konkurents ning keeruline läbi lüüa. Globaalselt liiguvad turud punasest biotehnoloogiast valge, rohelise ja sinise suunas;
• inimeste liikumine maalt linna;
• kompetentsi kasutamata jätmine põhjustab majandusele ja ühiskonnale kahju;
• sektori olulisust ei teadvustata, sest pole tõsiseid ressursside, keskkonna, energia ega puhta veega seonduvaid probleeme;
• ranged ja karmistuvad regulatsioonid piiravad sektori arengut;
• suhteline teaduse rahastamise vähenemine (arvestades inflatsiooni).

Arvestades eelnevat, on vaja pingutada horisontaalseks koostööks sektorite ja ministeeriumide ning rahastusmeetmete vahel – vertikaalsena ei ole need piisavalt võimekad, et kutsuda esile olulisi muutusi majanduse struktuuris (teenuselt tootele, tehnoloogiamahukamaks pikemas perspektiivis).

Viimati uuendatud 12.06.2016