Keit Pentus-Rosimannus: mustast kullast rohkem kulda ja vähem mustust (PM; 22.08.14)

22.08.2014

Majandus24 arvamuslugu

Avaldatud: 22. august

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kirjutab arvamusloos, et jõuline põlevkiviäri tegijate poolne surve ja intensiivne lobitöö keskkonnatasude muutmata jätmiseks on olnud ennustatav, see ei arvesta paraku aga maksumaksjate huviga teenida neile kuuluvalt varalt õiglast tulu ja maksustada inimeste tööga teenitava tulu asemel rohkem saastamist, taastumatu loodusvara kasutamist.

 

Kui me muu riigile kuuluva vara puhul oleme Eestis omaks võtnud suhtumise, et sellesse tuleb suhtuda kokkuhoidlikult ja nii, et vara kasutamisel oleks maksumaksjale teenitav tulu võimalikult suur, siis maavaraga seotult on see suhtumine visa tulema. Põlevkivi puhul on tolle maavara kasutamisest tulu teenivad härrased võtmas hoopis hoiakut, et neile tuleks väärtuslik maksumaksjatele kuuluv vara anda kätte võimalikult odavalt. Keskkonna ja maavara kasutamisest riigikassasse laekuv tulu ei peaks nende agressiivsete väljaütlemiste järgi järgmiste aastate jooksul suurenema. Või muidu...

Mille vastu siis lugupeetud härrased õigupoolest võitlevad? Keskkonnatasu kajastab väga mitut poolt - see peab sisaldama loodusvara hinda, mis maksumaksjatele kompenseeritakse õiguse eest nende vara kasutada ja sellest äritulu teenida; keskkonnatasu peab kompenseerima negatiivse mõju, mis elu- ja looduskeskkonnale tekitatakse; peab motiveerima kasutama loodusvara võimalikult efektiivselt ja suuremat lisandväärtust andvalt. 

Keskkonna kasutamisest ja saastamisest kogutav tasu on üks nendest riigi poolt kehtestatud tasudest, mille üks eesmärke on mõjutada käitumist säästlikumaks ja vähem saastavaks, väiksemat jälge elukeskkonnale jätvaks. Suuresti tänu kasvanud keskkonnatasudele on põlevkivisektoris investeeritud viimastel aastatel puhastusseadmetesse ja vähenenud heitmed. Samas on endiselt tegu sektoriga, mis tekitab üle 80 protsendi kogu Eestis tekkivatest jäätmetest. Kui segaolmejäätmeid tekib Eestis umbes 0,3 miljonit tonni aastas, siis põlevkivisektoris tekib jäätmeid Eestis üle 50 korra rohkem -  ca 16 miljonit tonni.  Umbes pool nendest on ohtlikud jäätmed.

 Kui efektiivselt seda "«musta kulla» väärtusega kivi Eestis kaevandatakse? 2012. aastal olid allmaakaevandamisel kaod 28 protsenti. Mitte 2 protsenti. Mitte 8 protsenti. 28 protsenti. Tühjaks kaevandatud maa-alade täitmise efektiivsemaid võimalusi on küll uuritud, kuid pole siiani kasutusele võetud. Kuidas on ses sektoris lood teise Eesti suure väärtuse - puhta veega? Põlevkivisektor kulutab neli korda rohkem vett, kui kogu ülejäänud Eesti kokku. Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi keemiline seisund on selle aasta aruande põhjal ainsana Eestis halb. Lisaks tervisemõju, mis võib avalduda alles aastakümnete pärast. Ja te väidate, et keskkonnatasusid ei tohi suurendada, vaid seda mõju tuleb lihtsalt vaikselt taluda? 

Kui kogu põlevkivi puudutav keskkonnatasu ühte lausesse kokku võtta, siis on tasude eesmärk meie mustast kullast rohkem kulda ja vähem mustust kätte saada. Seda ühiskonna jaoks tervikuna. Muidugi ei tohi keskkonnatasu suurus ega eesmärk olla põlevkivisektorile liiga tegemine. Tegu on nii energiajulgeoleku kui töökohtade pakkumise poolest olulise sektoriga, mis Eesti SKPst moodustab neli protsenti. Kuidas seda olulist sektorit suunata keskkonnale vähem valu tegema ja tema kätte usaldatud maksumaksja varast maksimaalset väärtust välja pigistama, ongi keskkonnatasude paika timmimise ülesanne. 

Täpse tasu määra üle asume ettevõtjate ja keskkonnaorganisatsioonidega arutama sügisel, pärast seda, kui oleme selle arutelu aluseks oleva uuringu lõppversiooni kätte saanud ja ka läbi jõudnud analüüsida. Kui suur peaks tasu muutumine olema, et mõju majanduse jaoks olulisele sektorile poleks liiga kurnav, kuid et keskkonnatasu oma eesmärki täidaks, saabki nende arutelude sisu olema. VKG juhatuse liikme poolt 30 protsenti tasu aastast tõusu juba sisuliselt otsustatud faktina presenteerimine on aga sama absurdne, kui süüdistada põlevkivikaevandajaid kindlas soovis kogu põlevkivivaru ühe aastaga välja kaevandada. 

Kõigil põlevkiviga seotud tulevikuarengutes kaasarääkijatel on arusaadavalt oma huvid ja oma seisukohad. See, kui ühe äriettevõtte või ka ühe kolmanda sektori organisatsiooni ettepanek sada protsenti seaduseks ei saa, ei tohiks aga anda veel alust lahmivalt teatada, et järelikult pole tegu olnud kaasamisega. Kaasamine pole mu arvates kunagi tähendanud kellegi huvidest lähtuva ettepaneku kriitikameeleta omaks võtmist, vaid ikkagi erinevate osapoolte tehtud ettepanekute vahel tasakaalu leidmist. Sellega tuleb paraku arvestada ka põlevkiviäri esindajatel.

Viimati uuendatud 22.08.2014