TTÜ emeriitprofessor: kaevandamistasu pärineb keskajast (PM; 03.09.14)

03.09.2014
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor ja volitatud mäeinsener Enno Reinsalu kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kaevandamistasu pärineb keskajast.

Kaevandamistasu pärineb keskajast. Täpsemalt, selle määramise kord Eestis. Nii, nagu Kastiilia kuningas Alfonso XI 1348 seadustas: kuld, tina ja «muude sellised» kuuluvad Temale ja nende kaevandaja tuleb koormata andamiga (royalty), nii ka meil. Mitte mingit äriplaani ega põhjendamist.

Keskajal oli see kohane. Igaüks teadis mis on kuld ja mida see maksab. Uusajal, kui «kulda, tina ja muud sellist» hakati tegema kivimitest, mille polnud veel nimegi, ei osanud valitsejad enam kaevisepõhist andamit küsida. Nad ei teadnud, mida mingist kivimist saab. Siis hakati andma mäetöösturitele kontsessioone, tegema lepinguid, määrama tulupõhist kaevandamistasu. On teada, et meiegi liigume kontsessioonide poole. Vähemalt tõeliste maavarade, st põlevkivi ja fosforiidi osas. Ehitusmaavarade jaoks, mis klassikalise mäeõiguse mõistes kuuluvad maaomanikele või tavaõiguse alusel kogukonnale, säilitaks royalty-süsteem.

70–90 aastat tagasi oli meil uusaegne kontsessioonide süsteem. Näiteks põlevkivi kaevandamisel tuli maksta mingi protsent küttekivi müügitulust ja teine protsent õli pealt. Vahepeal oli teine aeg ja maavara ei maksnud midagi. Raha ühest taskust teise ei tõstetud. Siis tuli jälle uus aeg. Aga kakskümmend aastat tagasi ei osanud me äriplaane koostada ja esialgu määrasime maavaradele nimelise maksu. Maks nime eest. Nii on see seni. Kui geoloog oli mingis maardlas paekivi nimetanud ehituskiviks, siis tuleb selle eest maksta suhteliselt madala maksumäära järgi ja kui teises maardlas on seesama paekivi kirjas kui tehnokivi, siis tuleb maksta kõrgema määra järgi. Loogiline – tehnokivist saab kallimat toodangut. Aga kui tööstur müüs kõrge magneesiumisisaldusega ehituspae killustikku väetise toormeks (JOKK), tituleeriti ta maksupetturiks ja rahva rikkuse välismaale parseldajaks. Samamoodi suhtutakse töösturisse, kes püüab tõestada, et savikas paekivi, mis nõukogude ajal lubja põletamiseks sobis, uutele seadmetele ja nõuete ei vasta. Resümeeritakse – jääb nii, nagu geoloog ütles ja maksa kõrgema määra alusel.

Kümmekond aastat tagasi, veel praeguse maapõueseaduse koostamise eel soovitas Eesti mäeinseneride kutseühing, Eesti Mäeselts kasutada kaevandamisõiguse tasu asemel maarendi analoogi mäerenti. Mäerent oleks tulupõhine ja koosneks kahest osast. Üks osa olnuks tasu maavara väljatud koguse eest riigile ja teine osa hõlvatud maardla maa eest kohalikule omavalitsusele. Mäerenti oleks arvutatud igale maardlale ja kaeveväljale eraldi, see oleks sõltunud baasintressist ning kasvanud koos SKTga. Keskkonnaministeeriumile see ei sobinud ja kuna ettepanekut ei saadud tagasi lükata, siis lükati see edasi – anti analüüsimiseks meelepärastele euroskolastikutele. Nüüdseks on mäerendi ideest koordumas kaheosaline maks – osa riigile, teine kohalikule omavalitsusele. Osade suhe ja maksumäärad jäävad endiselt voluntaristlikuks.

Mäerent ei meeldinud mitte ainult keskkonnaministeeriumile. Ka Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit ei toetanud. Ilmselt pelgasid mõlemad pooled liigset selgust. Siiski on nüüd mäetöösturitel hea teada ja üldsusele näidata, kui mitu korda kõrgem on Nabala lubjakivimaardlate väärtus Lasnamäe, Harku ja Maardukarjääride väärtusest. Ligikaudu kolm korda. Ja iga üksuse väärtus on sadu kordi kõrgem kui viljelusmaade väärtus selles piirkonnas.

Maavara tõeline, mitte verbaalne hindamine oleks kasulik ka suhtumises maavara kadudesse. Tõepoolest, põlevkivi allmaakaevandamisel jääb väljamata 28 protsenti ja enamgi. See on tootmisvajadus. Tugitervikud jäetakse maakatte, looduskoosluse säilitamiseks ja kaevandaja maksab kao eest kaevandamisõiguse tasu. 28 protsenti kadu on väiksem, kui 100 protsenti maavarast, mis jäetakse maakatte säilitamiseks Nabala looduskaitseala tehes. Maavara kao eest Nabalas ei maksa mitte keegi. Peaks maksma keskkonnaministeerium, kes kasutab maavara maatoeks. Kuid nagu riigikapitalismis tavaks – raha ühest taskust teise ei tõsteta. Muuseas – kahekümnendate aastate sõjakommunistide silmis oli kadu ka see teravili, mille vene ja ukraina talupojad endale kevadkülviks jätsid.

Keskkonnatasude üle polemiseerides tuleb alati jutuks kaevandusest välja pumbatav vesi. Tegelikult koosneb see 80 protsendi ulatuses sademete veest. Kaevanduste veeärastust nimetatakse vee raiskamiseks. See on häma, demagoogia. Jäädes samale lainele võib vee raiskamiseks nimetada ka viljelusmaa kuivendamist. Seda enam, et kõlvikutelt kraavidesse juhitav vesi on reostuse tasemelt ligilähedane puhastatud kaevandusveega. Võiks ju nõuda sademete vee kõrvaldamise eest tasu ka põllumeestelt. Kuid võib ette kujutada, mis siis hakkaks toimuma. On ju põllu- ja metsamajandus rahvale igiomane ning mis peamine – neil on põllumajandusministeeriumi näol patroon, keda mäetöösturitel valitsuse tasandil ei ole.

Viimati uuendatud 03.09.2014