Erik Gamzejev: põlevkivitöösturite kampaania kannab bumerangiefekti ohtu (ERR; 22.10.14)

22.10.2014

Allikas: www.err.ee 

Autor: Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja.


Põlevkiviõli tootjate kampaania keskkonnatasude tõstmise vastu seisab õigete asjade eest, ent teeb seda viisil ja toonil, mis võib mõjuda hoopis bumerangina.
Keemiatööstuse liidu esimees Hallar Meybaum on ajalehele Põhjarannik öelnud, et kampaania eesmärk on rõhutada põlevkivitööstuse tähtsust. Väga vajalik ettevõtmine. See tööstusharu on Eestis üks tähtsamaid, aga üldsuse silmis pole tegu sugugi nii tuntud kaubamärgiga nagu on näiteks Tallinna linnapea. Muusikali "Põlevkivi" pole veel ükski teater plaani võtnud.

Ühel kampaaniafotol on tugev ning õnnestunud kujund – hämaruses seisva kaevuri lambist langeb Tallinna kesklinna kõrghoonetele valgus. Ent lisatud põhisõnum, et Virumaa liigub sotsiaalsesse katastroofi ja selle põhjus on plaanitav maksupoliitika, viib fookuse hoopis teistele radadele. Pähe tulevad sõnad hädaolukord, hirmutamine, kaos, tume tulevik ja nii edasi.

On selge, et reklaamikampaaniates tuleb tähelepanu saavutamiseks kasutada jõulisi ja lihtsaid sõnumeid, mis on pahatihti kõvasti üle võlli võimendatud. Meenutagem kas või seda, kui palju on erakonnad tagantjärele püüdnud selgitada, et avalikkus pole loosungitest "Kodukulud alla!" või "Viime Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka!" õigesti aru saanud.

Ent põlevkivitööstusel on praeguste dramaatiliste sõnumitega oht endale liitlaste leidmise asemel hoopis vastaseid juurde saada. Eesti Päevaleht pealkirjastas toimuva idavirulaste ässitamiseks riigi vastu, keskkonnaministeerium süüdistab kampaania korraldajaid valetamises, keskkonnaaktivistid tegid avalduse kaitsepolitseile, leides, et tegu on riigi julgeolekut ohustava vaenu õhutamisega.

Selliste teadete tasakaalustamiseks tuleb avalikus inforuumis mitte kaevurilambi, vaid tikutulega otsida poolehoidjaid, kes leiavad, et selline kampaania on õige asi.

Kehva valgusesse asetub sellise kampaaniaga ka Ida-Virumaa, millel on põlevkiviga nii inimeste kui ka looduse kaudu kõige otsesem seos. Kui Rahvarinne kuulutas 1988. aastal (eeldatavalt parimatest kavatsustest lähtudes) Ida-Virumaa ökoloogilise katastroofi piirkonnaks, siis järgnenud veerandsajandi jooksul on see kant näinud hirmsasti vaeva, et sellisest pidalitõbise märgist lahti saada.

Kodukandi patrioodid ja aktiivsed müüdimurdjad ei väsi tõestamast, et tegu on Eesti ühe põnevama ja kiiresti areneva piirkonnaga, kus on ilus loodus ning kus tööstus ja inimesed hästi läbi saavad. Uskujaid tuleb küll juurde, aga visalt, sest pika aja jooksul kujunenud eelarvamused ei muutu kergesti.

Samal ajal lajatatakse peale uus tempel – sotsiaalne katastroof. Tegelikult on Ida-Virumaal seegi juba üks kord suurte kaotustega üle elatud. Eriti hullud lood olid sajandivahetuse paiku, kui kaevanduste sulgemise, Venemaa kriisi mõjude, nafta kehva hinna ja mitme muu ebasoodsa teguri tõttu jäi mõne aasta jooksul oma töökohast ilma mitukümmend tuhat inimest. Paljud muud hädad tulenesidki sellest.

Nüüdseks on Ida-Viru mudast välja sipelnud: tööpuudus ja kuritegevus on oluliselt langenud, keskmine palk on võrdluses teiste maakondadega tubli keskmine ja liigub ülespoole, investeeringuid ja turiste tuleb aina rohkem. Piirkonna jaluletõusmises on kaalukas osa olnud ka põlevkivitööstuse arendamisel. Siinsete ettevõtete makstavatest keskkonnatasudest jõuab samal ajal maakonda, kus põlevkivi kasutamine loodust ja inimesi kõige tugevamini mõjutab, aga vaid väike osa.

Paljud sajandivahetuse ohud on Ida-Viru jaoks praegu taas aktuaalseks muutumas. Tõusvad keskkonnatasud üksi põlevkivitööstust ei tapa. Ent koosmõjus nafta odavnemisega pikema aja jooksul võivad nad osutuda viimaseks kirstunaelaks. Ilmselt mitte kogu tööstusharule korraga, ent valus oleks kaotada iga üksust, mis praegu annab kohalikele tööd ja riigile makse.

Olukorra muudaks süngemaks, kui Lääne ja Venemaa vahele langeks jätkuvas vastasseisus veelgi tihedam eesriie, mis halvaks ka teised Ida-Viru tähtsad majandusharud – nagu turismi ja logistika – millele panustatakse praegustes arendusplaanides.

Põlevkivitöösturid ja riigivõim ei tohiks pidada barrikaadidel sõnasõda, vaid peaksid otsima koos lahendusi, kuidas keerukad ajad üheskoos tegutsedes võimalikult väikeste kaotustega üle elada. Ähvardava sõnavara kasutamine ei ole seejuures mõistlik. Isegi siis mitte, kui argumendid tunduvad tugevad ja loogilised. Milline võim tahaks avalikkusele näidata, et ta allub ettevõtjate survele? Seepärast ongi oht sellise võttega ise selili lennata ja tõmmata kannatajate ringi tuhandeid inimesi.

Põlevkivitööstuse ette kerkinud probleeme on keerukas avalikkusele selgitada ka seetõttu, et viimastel aastatel on seal läinud ju väga hästi. On teenitud priskelt kasumit ja omanikud kuuluvad Eesti kõige jõukamate ettevõtjate hulka. Enamasti jääb märkamata asjaolu, et valdav osa teenitud rahast, millele lisaks on võetud Eesti mõistes hiigelsuuri laene, on läinud tööstuste laiendamiseks.

Tähtis oleks pingutada selle nimel, kuidas ühiselt tegutsedes panna meie peamine maavara senisest veelgi paremini avalikke huve teenima. Et riik muutuks seeläbi jõukamaks ja ettevõtjatel jätkuks huvi ja sädet põlevkivist võimalikult suurt väärtust luua. See on märksa keerukam võrrand, kui määrata maksutõusu protsendi numbrit.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.

Toimetas
Rain Kooli

Viimati uuendatud 25.10.2014