Rapla vallas asuv suurfirma oli esimene Nõukogude Liidu ja Soome ühisettevõte (Delfi; 07.06.12)

Liis Ehavere
Rapla Teataja; Delfi
07.06.12

Pean tunnistama, et olles küll Rapla valla elanik, oli minule üllatuseks, et tuntud kaubamärgi Sadolin juured ulatuvad paarisaja aasta tagusele Taanimaale ja firma Kastani tänaval asuva olmehoone katusel ilutseb hoopis logo nimega Akzo Nobel.

11. juunil tähistab Sadolin Eestis oma 25. sünnipäeva, seejuures ei saa jätta mainimata, et omal ajal, 1987. aastal, oli ES Sadolin AS esimene ühisettevõte, mis asutatud Nõukogude Liidu ja Soome poole vahel ning peagi, pärast taasiseseisvumist, sai sellest Eesti-Soome ühisettevõte, mille põhitegevusalaks oli puidukaitsevahendi „Pinotex" tootmine. Hiljem, ettevõtte kasvades ja tootmise laienedes, kuulusid tootevalikusse ka lakid ja värvid. Esialgse väikese värvivabriku juurde on praeguseks ajapikku kerkinud alküüdivabrik, laboratooriumi hoone, mida on täiendatud ja moderniseeritud, laohooned ja olmehoone ning tänaseks on tootmine Sadolini ja Pinotexi sünnimaalt Taanist Eestisse kolinud.
 

Tootmis- ja alküüditsehhist laborini välja

Enne, kui fotograaf Armariga Akzo Nobel Baltics ASi peadirektori, põlise raplalase Piret Minni reipa käepigistuse osaliseks saame, tuleb end pääslas registreerida ning tootmisruumidesse sisenemiseks kaasa võtta neoonvest ja kaitseprillid. Ringkäigu alustuseks viib peadirektor Minn meid värvide tootmistsehhi. Töö tsehhis käib sujuvalt, toimetavad nii masinad kui inimesed ja igaüks teab täpselt, mis ladusaks toimimiseks teha vaja. Ühes tootmistsehhi osas on villimisseadmed aastast 1984, teises see-eest toimetab võimas ja kaasaegne robot-tõstuk. „Meil on uus ja vana kõrvuti ja mõlemad toimivad. See robot-tõstuk on siinsamas Eestis projekteeritud ja ehitatud ning tasub end ära. Aastate jooksul on kogu tootmiskompleksis olnud väga palju muudatusi ja tehnikasse tasub investeerida," sõnab Minn. Ei saa mainimata jätta, et õhk värvitsehhis tundub minu tundlikule ninale täiesti normaalne, vaid vana villimisseadme läheduses on õhkõrnalt aimata nö värvilõhna. Peadirektori sõnul on see tänapäeva värvitootmise ja tootearenduse juures oluline, sest tarbija ei soovi kauakuivavat ega vängelt haisevat toodet, üha enam on suund veeslahustuvatele toodetele.

Alküüditsehhis, kus toimumas keemilised reaktsioonid, toodetakse taimeõlist alküüdvaiku ehk sideainet värvile. Suurte mahutite vahelt läbi minnes jõuame ühe vana stendini. „Kui alküüditsehh alustas, olid siin seinal seierid ja nupud ning inimesed jälgisid neid," räägib Piret Minn ja viib meid edasi kaasaegsesse alküüditsehhi ajju, kus kõik näidud on eraldi monitoridel ja kogu süsteemi juhtimine ja jälgimine käib elektroonika vahendusel.

Kui edasi laborisse suundume, torkab silma mitmeid huvitavaid kunstiteoseid, mis maja ilmestavad. Üheksakümnendate alguses, kui raha väärtus kiiresti muutus, otsustasid toonased omanikud investeerida kunsti ning hakati välja andma Sadolini kunstipreemiat. Sadolini laborites toimub nö värvi selgroo ehk alküüdi arendus ja ka valmistoodangu kontroll. Laboritööd on kirjasõnas üsna keerukas edasi anda ja ega palja silmaga vaadateski tavainimene sellest palju aru saa. Töö keerukuse ja seadmete kohta ütleb Piret Minn: „Olen vaid näinud neid arveid, mis need seadmed maksavad!" Tootearenduses tehakse rahvusvahelist koostööd ka teiste kontserni liikmetega ning näiteks oli ühel Raplas töötaval teaduskraadiga keemikul võimalus vahepeal minna tööle Hollandisse. Kogu laborirahvas, nii mehed kui naised, on pikaajalised töötajad, peadirektor Minni sõnul on neil tööjõu liikuvus tänu firma pikaajalisele stabiilsusele pea olematu. Laboriskäigu lõpetuseks näidatakse meile veel hoonete katusel olevaid katseid ja teste, st et tootenäidised on teatud tingimustel ilmastiku käes. Sarnaseid katseid tehakse mujalgi, ka Alpi mäestikus, kuid meie kliima olevat niiskem ja testitulemused on erinevad.

Valmistoodangu ladu jätab kustumatud muljed

Kui laborist õue suundume ja kursi valmistoodangu lattu võtame, möödume ka taaralaost, millesse tuuakse villimistaara Soomest. Tootmishoonete vahel liikudes hakkab mulle silma teemärgistus, millest saan aru, et see koht on mõeldud inimestele liikumiseks. „Kui tänaseni investeeriti ohutuse ja keskkonna mõttes nö rauda, vahenditesse-seadmetesse, siis nüüd valitseb siingi uus kvaliteet, nüüd on hakatud töötama inimesega ja tema teadlikkuse tõstmisega," sõnab minu tähelepaneku peale peadirektor Minn. Valmistoodangu laos käib vilgas töö. Mehed sõidavad tõstukitega riiulite vahel ja tõstavad kaubaaluseid. Esmapilgul näib see lihtne, kuid kui tõstuki kahvlid mängleva kergusega teleskoobina kõrgustesse suunduvad ja lae alt ligi tonni kaaluva kaubaaluse haaravad, on see võimas vaatepilt. Seejärel teeb laomees käes oleva infrapunaanduriga klõpsu, et suhelda laoarvutiga ja kaubaalus on laosüsteemis õiges kohas. Kahe riiulirea vahelt läbi kõndides kõrgub igal sammul mitmetonnine virn valmistoodangupurke pea kohal. Kiire arvutuse kohaselt jääb kummalegi poole kätt veidi vähem kui 500 tonni jagu purke, lisaks veel need, mis riiulite all põrandal kaubaalustel.

Lisaks Rapla toodangule tuuakse siia ka kontserni teised tooted. „Kogu komplekteerimine käib meil siin. Meie varustada on kogu Baltikum, Ukraina ja Venemaa," sõnab Minn.

„Toodame ka Põhjamaadesse, siis saadame tooted otse tootmisest Rootsi lattu. Tootmine jälgib laoseise otse Rootsist ning planeerib oma tööd ise, ei oota tellimusi. Selline põnev töökorraldus."

Sünnipäevapidu pealinnas

Rääkides peadirektor Minniga viie aasta eest seatud eesmärkidest ja rohelisest mõtteviisist, on rõõm kuulda, et asjad on edenenud. „Tänaseks on see juba osaliselt poelettidel. Meie „Pinotex Classik"-us on emulgeerimise tulemusena liidetud õli ja vesi. Me liigume üha edasi ja selles valdkonnas on veel uudiseid oodata," annab ta rõõmsa vihje. „Mõistlik ökoloogiline jalajälg on see, mis on oluline, see, mille me endast maha jätame. Päris ilma keemiata ei saa, kuid üsna palju meie jäätmetest läheb taaskasutusse."

Vaadates Rapla tehast, mis annab tööd 120 inimesele, leiab Minn, et see on peaaegu valmis: „Mõni mõte veel on, kuid kui see on päris valmis, siis kindlasti anname sellest märku." Samas ei mõista peadirektor neid inimesi, kes on alati kõigele vastu: „Mõnikord kraabib tõesti kõrva, et tootmist ei taheta ja sellele ollakse vastu. Ühiskonna kui terviku toimimisest peaks ka koolides rohkem rääkima, kooliharidus ei peaks olema nii faktipõhine. Tootmise kartmine näitab, et keemia- ja füüsikatunnid on koolis lihtsalt maha magatud. Kõige rohkem lisandväärtust ühiskonnale annab ju tootmine: kui suudad toorainest teha toote, siis selles on väärtus." Tippjuhina väärtustab Minn kõiki inimesi oma ettevõttes. „Oleme püüdnud siin luua head olmetingimused, meil on saunad, pesumasinad, toetame töötajate toitlustamist. Sünnipäevaks on meil plaan siia kohale tuua ka need Sadoliniga seotud inimesed, kes pole ammu siin Raplas käinud. Lisaks on 11. juunil ehk siis õigel sünnipäevaõhtul kavas gala-õhtusöök Estonia Kontserdisaalis, kuhu on kutsutud kõik siinsed töötajad," avab peadirektor veidi pidupäeva telgitaguseid.

Positiivsena leiab naine, et aastatega on ettevõte saanud tugevamaks. „Kui sisemiselt on kõik paigas, näiteks enese tõestamine ärimaailmas, stabiilsus, suhted firma sees jne, siis saab juba midagi ka välja anda. Koostöös omavalitsusega oleme aastaid toetanud kampaaniat „Värvid valda", ning meil on kümneks aastaks leping Sadolini Spordihoone toetamiseks - 50 tuhat eurot aastas. See teeb kokku päris kena summa. Et oleks rohkem võimalik toetada, siis ütlen ikka: pintslid pihku ja sadolinitama!"

 
Viimati uuendatud 11.10.2013