Keemiafirmad on valmis spetsialiste üle kuldama. Eesti keemiainsenerid valdavalt NLi-aegse haridusega (ÄP, 10.08.12)

14.08.2012

Äripäev
Ain Alvela
10.08.12
 

Keemiateadus ja -tööstus peavad saavutama sünergia, sest senine vastastikku kooskõlastamata tegevus jätab enamiku kõrgkoolides sündinud ideedest tootmisse jõudmise asemel arhiiviriiuleile kolletuma.

Keemiatööstuse ettevõtteid näib kõrgharitud spetsialistide puudus kõige enam kummitavat. TTÜ ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse juhataja Tea Varrak on seda meelt, et ühelt poolt peab ülikool muutuma innovaatiliseks, rahvusvaheliseks avatud teadusasutuseks ning teisalt peaksid ettevõtjad senisest agaramalt oma soovide ja ettepanekutega kõrgkoolide uksepakke kulutama. Rakenduste jõudmine laborist tööstusesse võib mõnel juhul võtta aastakümneid, see aga nõuab tuge arendustegevusega kaasnevate riskide, eelkõige sageli ettenägematute rahaliste kulutuste, maandamiseks. Ja kuigi meie ülikoolides on olemas vajalik kompetents ning meie tootmisettevõtetes valmisolek tootearenduseks, on siiski oluline leida ühisosa, st ühised huvid ja eesmärgid.
 

“Tegelikult liigub olukord paranemise poole, nii tungleb inseneeria valdkonna erialade uste taga praegu kõige rohkem õppidasoovijaid,” märkis Varrak. “TTÜ tippteadus on ka ettevõtetes esindatud – ABB, Ericsson, Mitsubishi, Elektrolux, Leibur, Elering, BLRT. Ühtekokku on tehnikaülikooli portfellis raamlepingud 200 ettevõttega, koostööst on üha enam huvitatud Venemaa firmad. Meil on ka sidemed 65 sõprusülikooliga, aga nemad on meist kaugele ette jõudnud. Näiteks Soome Aalto ülikoolil on koostöölepingud mitme tuhande firmaga.” Et neid plaane järjekindlalt ellu viia, kutsus TTÜ sel aastal oma innovatsioonikeskust arendama kolm väliseksperti, kes üritavad selle kolme aastaga maailmatasemele upitada.

Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuhi Hallar Meybaumi hinnangul oleks vaja luua Eestisse ka kemikaaliohutuse kompetentsikeskus, sest kemikaalide üha laialdasem kasutamine muudab päevakohaseks kogu kemikaaliohutuse temaatika.

Silmeti insenerid valdavalt pensionieas. Eesti kõrgemad õppeasutused ei koolita metallurgia eriala spetsialiste – selliseid, keda vajab haruldasi metalle ja muldmetalle tootev Molycorp Silmet. Silmeti kuuesajast töötajast on vaid üheksa emakeel eesti keel, ettevõttes on tööl hulgaliselt keemikuid, ent ükski neist pole õppinud Eesti kõrgkoolides, kõik nad on vanemad kui 55 aastat ja keegi neist ei räägi
eesti keelt – nad on kõik endise Nõukogude Liidu ülikoolidest saadud haridusega.

ASi Molycorp Silmet teadus- ja arendusdirektor Jane Paju nentis, et suurel osal nendest ettevõttele olulistest keemiaharidusega spetsialistidest on juba praegu õigus minna teenitud vanaduspensionile. Küsimusele, mis saab Silmetist kümne aasta pärast, vastas Jane Paju avameelselt. “Ma ei tea seda.” Tema sõnul ei tule noored Sillamäele tööle ja elama, osalt eelarvamuste pärast, osalt selle tõttu, et ei osata vene keelt. “Me oleme nõus maksma mida iganes, et spetsialist tööle tuleks,” tõdes Paju. “Paraku on nii kõrgkoolid kui ka Ida-Virumaa kutsekoolid keskendunud põlevkivikeemia erialade õpetamisele.”Keemiateadus ja -tööstus peavad saavutama sünergia, sest senine vastastikku kooskõlastamata tegevus jätab enamiku kõrgkoolides sündinud ideedest tootmisse jõudmise asemel arhiiviriiuleile kolletuma. Keemiatööstuse ettevõtteid näib kõrgharitud spetsialistide puudus kõige enam kummitavat.

Paju nentis, et teine probleem on tõsiasi, et keemiaerialade lõpetajad lähevad tööle pigem müügiesindajateks, riigiametnikeks või jäävad teadustööle, kui siirduvad mõnda ettevõttesse.

Teadlase siht on teadustöö, mitte ettevõtlus. Tea Varrak tunnistas, et keemiatehnoloogia erialadel on TTÜs tudengitest puudus, see valdkond on pehmelt öeldes ebapopulaarne. Üks noori hirmutav asjaolu on tema sõnul see, et paljudes suurtes tööstusettevõtetes on töökeel vene keel, tänapäeva noored seda aga suuremalt ei mõista.

Paju hinnangul on ka lepingute sõlmimine ülikoolidega teadus-arendustöö edendamiseks keeruline, sest teadlased saavad palka riigilt ja neil pole ette nähtud koostöö ettevõtetega. Siiski üritab Silmet arendustööga tegeleda, praegu käib näiteks lantaanoksiidi (kasutatav näiteks stomatoloogias) tootmise ettevalmistamine, koostööd ülikoolidega tehakse ka nano-, magnetja luminofoormaterjalide juurutamise ja kemikaaliohutuse tõhustamise alal.

Samas tunnistas Paju, et nii TÜ kui ka TTÜ on paljud nende välja pakutud uurimisteemad välja praakinud. Nii osaleb Silmet Euroopa Kosmoseagentuuri projektis kõrge temperatuuritaluvusega materjalide töögrupis ja magnetmaterjalide töögrupis hoopis koos Turu Ülikooliga. Nendes projektides teeb kaasa näiteks maailmanimega Rolls Roys jt suurfirmad.

TTÜ keemiainstituudi juhtivteadur Mihkel Koel tõdes, et keemiainstituut on ülikooli kõige akadeemilisem üksus ning sidemed ettevõtetega on selles kõige vähem arenenud. Eesti keemiatööstus vajab uuendusi. “Meie suurim eesmärk on kõrgtasemeline teadustöö ja selle tulemina teadusartiklite avaldamine tipptasemel teadusajakirjades,” kirjeldas Koel. “Praeguste uurimistööde keskmes on biotehnoloogia õppetoolis näiteks kapillaarelektrofonees, toitumise kujundamisega seotud teemad ja nendest valdkondadest on ka firmadega kõige enam lepinguid.

Perspektiivikas valdkond keskkonnahoiu seisukohalt on molekulaartehnoloogia.” Instituudis tegutseb ka keemilise analüüsi katselabor,
mis pakub metallide analüüsi teenuseid ka ettevõtetele, laboril on mitu akrediteeritud analüüsimeetodit. Siiski tunnistas Koel, et erinevate teaduskondade professoritel on erinevad huvid, mis loomulikult ei soosi ettevõtjatega koostöö kiiret edenemist.

Tartu Ülikooli (TÜ) tehnikateaduste ekspert Siim Kinnas soostus, et kodumaa keemiatööstus vajab uusi ja sertifitseeritud tooteid, tõhusamat tootmisprotsessi, senisest paremat töökeskkonda ning kõige selle juures vähem makse maksta, et üleilmsel turul konkurentsieelist saavutada. “Ülikool pakub ettevõtjatele juurdepääsu kallitele teadmistele ja seadmetele, lisanduvad oskused ja võimalus mõjutada tööjõuturgu ja hankida tipptasemel töötajaid,” iseloomustas Kinnas TÜ poolt tööstusele pakutavaid koostöövariante.
Ülikooli teenused osutuvad väikestele kalliks. TÜ teadlaste ja ettevõtjate koostöös välja töötatud isotsüanaadivabad ehitusvahud ja toidutööstusele mõeldud hapnikukindla sisekihiga plasttorud. Viimased on säästlikumaks alternatiiviks siiani laialt kasutatud roostevabast terasest torudele. Ülikool abistab firmasid ka REACHi nõuetest tulenevate analüüside teostamisel.

“Otseselt keemiatööstust puudutab TÜs tõhusalt täiendatud haruldaste muldmetallide ekstraheerimise metoodika, mis võimaldab saavutada enneolematuid puhtuseastmeid,” rääkis Kinnas. “Paraku suudavad meie teenuseid kasutada vaid suuremad ettevõtted, väikestel ja keskmise suurusega firmadel puudub selleks raha, kuigi nüüd on ettevõtetele toeks 4000 eurot maksev innovatsiooniosak,
mille eest saab ebamääraste probleemide korral teha eeluuringuid.”

Ühe koostööd pärssiva murena toob ta välja veel asjaolu, et teadlased ei adu äriilma probleeme ja vastupidi. Tema hinnangul ilmnevad vastuolud nii inimlikul kui ka struktuurilisel tasandil. Näiteks küsimus, kellele kuulub intellektuaalne omand – TÜ on siiani seisukohal, et see peab kuuluma ülikoolile. Üldlevinud proportsioon on nõnda, et 65% intellektuaalsest omandist kuulub leiutajale, 35% teadusasutusele.

Hallar Meybaum nentis, et keemiainseneri positsioon ja selle elukutse esindajate väärtustamine on meil paraku veel kehval järjel, seda ka selle tõttu, et Eestis puudub siiani riiklik tööstuspoliitika. “Riigil puudub pilt, mida tahetakse saavutada, samas kui keemiatööstus pole siinmail kaugeltki teisejärguline tootmisala – oleme ju näiteks maailmas kolmas riik ehitusvahtude tootmise poolest,” märkis Meybaum.

Kommentaar
Lühike praktikaaeg ei suuda tudengit kinnistada
JANE PAJU - ASi Molycorp Silmet teadus- ja arendusdirektor

Teaduse rahastamise süsteem peaks olema paindlikum, et seda saaks siduda praktika ja vajadustega. Olen nõus, et tudengite praktikaaeg on lühike – kolme nädalaga saab Silmeti praktikant ehk enam-vähem selgeks, kuidas tehase väravast riietusruumi ja sealt oma töökohale minna. Lisaks annavad tooni veel üliõpilaste kesine ettevalmistus, praktika hägused eesmärgid ja tudengite liialt kõrged ootused.
Silmet pakub ettevõttesse praktikale tulnud inimestele tasuta elamist Sillamäel, palka ollakse valmis maksma siis, kui tudeng jääb firmasse tööle vähemalt kolmeks kuuks.
Näiteks keemiliste protsesside inseneri haridusega inimesel kulub pärast tööletulekut 3–5 aastat, et ettevõttesse panustama hakata. Sel ajal ei ole ülisuure palga ootus õigustatud. Kusjuures Silmet maksab Ida-Virumaa tööstusettevõtete seas korporatiivsel tasemel keskmist palka.

Viimati uuendatud 11.10.2013