Keemiatööstus – suurima loomevõimega kodumaine majandusvaldkond (ÄP, 14.11.12)

14.11.2012

MARKO KEERD
Swedbanki rasketööstuse sektori juht
Äripäev, Tööstus, 14.11.12

 

Meie keemiatööstus on saavutanud oma praeguse mahu peamiselt tänu Eestis olemasoleva tooraine rakendamisele, kuid ka (Nõukogude) Eesti keemiainseneride ja teadlaste loomele. Kaasa on aidanud mõistagiettevõtjate endi ning valitsustepoolsedfinantseerimisotsused.Valdkonniti jagunebEesti keemiatööstus laiaslaastus kaheks.Tsiteerides Eesti KeemiatööstuseLiidu veebikülge:“Eesti keemiatööstust iseloomustavakseripäraks on kaksolulist keemiasektorit: põlevkivikeemiaja haruldastemuldmetallide ning nendeoksiidide tootmine”. Üksnendest väljatoodud harudest lähtub põlevkivist, midakaevandatakse Eestis kohapeal,teine aga oskusteabest,mis pärineb II maailmasõjajärgsest perioodist,mil rikastati uraani, samutiaga 1970ndatel tehtud edasiarendustest teiselaadsete metallide töötlemiseks, sh tantaal- ja nioobiumoksiidid.

Huvitava faktina võib märkida, et ka tuntud muldmetallide töötleja Silmeti eelkäija oli Rootsi ärimehe 1926. aastal asutatud “Eestimaa Õlikontsortsiumi”-nimeline põlevkiviõli tootja.
 

0,8 MILJARDIT eurot aastas on Eesti keemiatööstuse ligikaudne müügimaht, lõviosa sellest läheb ekspordiks. Eesti igakuine keskmine ekspordimaht on ligi üks miljard eurot, seega moodustab keemiatööstuse kogukäive sellest ligi 20 päeva. Juhul, kui kasvavad ka rafineeritud põlevkiviõli mahud, taaskäivitatakse väetiste tootmine või suurendatakse näiteks piirituse tootmise mahte, on keemiatööstusele reaalne saavutada ka ühe kuu käive Eesti ekspordi aastasest kogumahust.
 

Kuvandi kaasajastamine.
Paraku käib keemiatööstusega kaasas ka teatav negatiivne, keskkonnasaastaja kuvand. Selline inimlik kartus on osaliselt põhjendatud. Keskkonnasäästlikkus ja roheliseks olemine on koos loodusliku jätkusuutlikkuse vajaduse mõistmisega teema, mis on ammugi pea enamuse keemiatehnoloogiat kasutavate ettevõtete igapäevase tegevuse oluline osa. Selle probleemi teadvustamise positiivne mõju on erinevate uute regulatsioonide loomine nii ettevõtete, riikide kui ka liitude tasemel, mille tulemusena kujundatakse baas uutele ja parematele toodetele ja seadmetele.

Loodud on seadmeid, mis puhastavad õhku heitgaasidest või vett ohtlikest kemikaalidest, nende abil on võimalik vähendada tootmisprotsessi saasteemissiooni ning teha seda üha efektiivsemalt. Näiteks katsetatakse laevadest eralduvate heitgaaside vähendamiseks loodavate puhastusseadmete prototüüpe töögruppides, kuhu kuuluvad tööstusinsenerid nii Skandinaaviast kui ka Eestist. Miks ei võikski eelnimetatud puhastusseadmeid hakata edaspidi tootma ja paigaldada just meil, Eestis?

 

Võimalikud tulevikualad.
Eesti keemiasektor on heal järjel. Pigem on küsimus selles, kas sellelt tasemelt saab ka edasi liikuda või on praegune seis juba optimaalne? Õnneks näitavad märgid, et nii põlevkivi kui ka haruldaste muldmetallide osas on täiendav käibemahu kasv oodatav. Loodetavasti on avastamata turge ka ehitusvahu jaoks. Samuti on tootmise taaskäivitamise plaane teinud Nitrofert, ning kui väetisetehas saavutab oma 2005.–2006. aasta tootmistaseme (ligi 50 miljonit eurot aastas), on eelnimetatud ühe kaheteistkümnendiku saavutamine Eesti ekspordi kogumahust Keemiatööstusele igati jõukohane.

Lisaks aga tehakse keemiatööstuses suur töö ära laboratooriumides, luues seal uusi, inimestele kasulikke tooteid, samuti mehhaanikakodades, konstrueerides seal uusi, keskkonnasõbralikemaid ja efektiivsemaid seadmeid. Uute arengukohtade määratlemisel tuleks seada esmalt küsimus eesmärgist: kas on mõistlik meie olemasolevat loodusressurssi võimalikult kiiresti ja väheväärtuslikult ära kasutada või kasvatada teaduslikku loomepotentsiaali ning valmistada kivirahnust mitte ainult õlitilk, vaid jõuda kivirahnust edasi šveitsi kellani? Vähemolulised ei ole ka keskkonnasäästlikkuse kompetentsi arendamine, samuti näiteks keemiatööstuse ettevõtjatele ja arendajatele pädevat nõu andvate büroode loomine. Head nõu vajavad ettevõtjad aga nii protsesside keskkonnasõbralikumal haldamisel kui ka rahvusvahelisel rahastamisel, arvestades keskkonnasaaste riske ja selle ärahoidmisega seotud kulutusi.

Pankade roll arengus.
Praeguseks on pangandussektor finantseerinud nii keemiatehnoloogia Eestisse sisseostmist kui ka selle rakendamist, samuti edasisi taastusinvesteeringuid ning laovarude mahu hoidmist. Siiski on tegemist alaga, kus kaasatakse pangad finantseerijatena etapis, kus toodang on juba oma tarbija leidnud ja keskkonnariskid maandatud. Valdkonna uusi arendusi finantseeritakse pigem riskikapitali abil, küll on arenduse õnnestumisel kaasatud ka pangad.

Viimati uuendatud 11.10.2013