Täiendus EP artiklile n.ö "mustade kätepuhastusainete" kohta

Pexels

Seoses täna (25.06.20) Eesti Päevalehes ilmunud artikliga "Mustad kätepuhastusained. Eesti Päevalehe katse käivitas ettevõttes uurimise" peame tasakaalustatuse huvides vajalikuks avaldada tervikliku vastuse, mille Eesti Keemiatööstuse Liit ajalehe küsimustele saatis. 

Alljärgnevalt toome ära vastavad küsimused ja vastused:

Vastuseks Ekspress Meediale

Desinfitseerimisvahendite toimeaine: etanool

*Kui tõsiselt üldse tuleks nimetatud EU määruses esitatud nõudeid täita?

Biotsiidiregulatsiooni eesmärgiks on inimtervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse, aga ka võrdne konkurents ja kaupade vaba liikumine. Kõik see on kahtlemata oluline ja sellest johtuvalt kohaldub biotsiididele (s.h desinfektantidele) Euroopas väga range ja kompleksne õigusraamistik. See peegeldub tõigas, et biotsiide reguleerib paralleelselt EL-ülene biotsiidimäärus või liikmesriikide endi seadused, sõltuvalt sellest, kas toimeaine on juba üle-Euroopalise heakskiidu saanud või mitte (etanool veel nt pole). Samuti lisab keerukust, et luba/registreeringut/heakskiitu vajavad mõlemad – nii toode ise, kui ka selles sisalduv toimeaine. Lisaks tohib toimeainet hankida vaid biotsiidimääruse mõistes (art 95) heakskiidetud tarnijatelt (nimistu olemas Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) kodulehel).

*Kas on alust arvata/on olnud kuuldusi, et des.ainete tooted eelistavad pärast koroonaviiruse epideemiaga kasvanud nõudluse suurenemist odavamat toorainet?

Pandeemia tõi kaasa tõsise toimeainete defitsiidi, millele reageerimine kahtlemata vajas kiireid ja julgeid erandeid ning seda toetasid ka vastavad EL institutsioonid. Üheks peamiseks erandiks oli luba kasutada toimeaineid (s.h etanooli), mis ei pärine heakskiidetud tarnijalt. Tegemist oli rangelt ajutise loaga, mis kehtis ainult eriolukorra raames. Ideed Liit loomulikult toetas ning püüdis kiirendada, kuid teostuse osas oleme kriitilised – tagajärjeks palju väikseid uusi tootjaid/levitajaid, kellele kemikaalivaldkond on täiesti uus ja võõras; killustunud turgu keeruline järelevalvata, tagamaks, et tänaseks on kõik uued tulijad erandite kasutamise lõpetanud (oma tooted ära korjanud või toimeaine nõuetega vastavusse viinud).

Suur nõudlus desinfektantide järele pole kuhugi kadunud ning tuleb möönda, et see võib ahvatleda kasutama toimeainena muudeks otstarveteks (nt kütuselisandina kasutatav bioetanool) mõeldud etanooli, mis on odavam ja lihtsamini kättesaadavam. Probleemiks võib olla, et tooraine tootja/edasimüüja ei kirjuta otse välja, et tegemist on biokütuse lisandi vmt-ga, vaid mainib ainult, et tegemist on näiteks denatureerimata bioetanooliga. Kindlasti tuleb olla tähelepanelik tooraine päritolu ja analüüsisertifikaatide kontrollimisel. Näiteks nn biokütuse piiritus on tihti kangem kui joogipiirituse piiritus: ligi 99 % vs ligi 96 % - ka see võib meelitada biokütuse etanooli ostma ja kasutama – kulud on väiksemad. Teadmiste ja oskustega biotsiiditootjal on siiski lihtne tuvastada, milliseks otstarbeks sobiva toorainega on tegu, kuid n.ö uutel biotsiiditootjatel võib olla raskusi tooraine analüüsisertifikaatide hindamisel. Tasuks vaadata alati standardinumbreid, millele piiritus vastab, testimismeetodite standardinumbreid ning seda, milliseid ebapuhtusi/lisandeid on testitud. Joogipiirituse ja biokütuselisandi puhul on teatud ebapuhtused/lisandid erinevad: Nt biokütustesse lisatava etanooli puhul määratakse ka sulfaadi, väävli, vase, fosfori sisaldust, joogipiirituse puhul on määruses määratud näiteks ka estrite (etüülatsetaat), aldehüüdide (atseetaldehüüd), puskariõlide (kõrgema molekulmassiga alkoholid) ja furfuraali sisaldused. Sageli on ka nii, et metanooli kõrgem sisaldus on indikatsiooniks teiste ebapuhtuste/lisandite kõrgema sisalduse kohta – piirvärtused kehtivad lisaks metanoolile ka teistele ebapuhtustele. Toodete kvaliteedi ja ohutuse tagamiseks on äärmiselt oluline, et nende tootmisel kasutatakse just selleks otstarbeks ettenähtud toorainet ja see on ka ainus viis regulatsioonide nõuetega kooskõlas olla.   

Lisaks on veel enam muret tekitavad meieni jõudnud signaalid, et turul toimub ka võltsimist, kus tundmatu kvaliteediga tooteid on valatud ümber regulatsioonikuulekate tootjate pakenditesse, tekitades sellega mainekahju ning veelgi olulisem, ohtu inimeste tervisele.

5. juunil 2020 avaldas ka Euroopa Kemikaaliamet uudise, et 20 liikmesriiki on neid teavitanud ebaseaduslike ja/või ebatõhusate desinfitseerimisvahendite levitamise tõusutrendist nende turul koroonapandeemiaga seoses (https://echa.europa.eu/et/-/eu-member-states-report-illegal-and-ineffective-disinfectants).

Konkreetne toode

*Parandage, kui ma nüüd eksin, kuid meie laborikatse teel saadud näidud viitavad, et konkreetses des.aines kasutatud tooraines on ilmselt metanoolisisaldus esitatud nõuetest kõrgem. Ehk pudelis olev metanoolikogus seal oleva etanoolikoguse kohta on kindlasti kordades suurem kui 30 grammi hektoliitri kohta.

Omamata konkreetset teavet läbiviidud analüüsi ja metoodika kohta, on tänamatu midagi konkreetset väita. Aga eeldusel, et tulemused on adekvaatsed ja asjakohased, siis ületab saadud metanoolisisaldus tõepoolest oluliselt kõnealust normi 30 g/hL.

(Märkus: alati oleks võimalusel mõistlik lasta kontsentratsioonid teha võrreldavaks analüüsi teostaval laboril, kuivõrd w/w; v/w; v/v; w/v ei ole konverteerimata võrreldavad ning analüüsiteostaja eelduslikult omab täpsemat teavet erikaalude ja muu vajaliku osas.)

*Mis võib sellised näidud  tingida? Kas teie hinnangul viitavad meie saadud näidud ebakvaliteetsele etanoolile? Miks te nii arvate?

Välistades eksimused analüüsi teostamisel ning võimaluse, et metanooli lisati lõpp-tootesse tahtlikult, tuleb allikaks pidada toorainet ehk ebapuhtusena etanoolis sisalduvat metanooli.

Etanoolil on palju erinevaid kasutusalasid, mis nõuavad ka erinevat kvaliteeti. Üheks otstarbeks igati sobiv piiritus võib olla täiesti sobimatu teise kasutusala jaoks. Näiteks joogipiiriruse metanooli sisalduse piirväärtus on 30 g/hL, aga kütustesse lisatava bioetanooli puhul on standardi EN 15376:2014 järgi piirväärtuseks 1% (w/w) ehk ligikaudu 800 g/hL. Kuid näitajaid, mida kvaliteedi juures arvesse võetakse, on lisaks metanoolile veel palju. Seega desinfitseerimisvahendi (või joogipiirituse) mõistes on kõnealuses küsimuses toodud etanooli puhul tõepoolest tegemist sobimatu toorainega.

*Kas selline metanoolisisaldus tooraines peaks kajastuma kuidagi ka ohutuskaardil?

Kõiki asjaolusid teadamata pole võimalik täpselt hinnata, kas või kus vaelarvestusi on tehtud (tooraine tootja või segutootja juures). Koostisaine (tahtlikult, teadlikult lisatud), mis aitab kaasa segu klassifikatsioonile või ületab seatud piirväärtusi, peab kahtlemata sisalduma ohutuskaardis, kuid kui antud juhul pole tegemist koostisainega, vaid ühe koostisaine ebapuhtusega, siis sellele kohalduvad mõnevõrra teistsugused reeglid. Kõiki võimalikke ebapuhtusi pole mõistlik, vajalik ega nõutav alati üles märkida – küll aga neid, mis panustavad aine klassifikatsiooni või kujutavad riski inimese tervisele. Paljuski on tootjate kohustus ja vastutus sellistel juhtudel eksperthinnangut kasutada. Teave ebapuhtuste kohta võib n.ö kaotsi minna nii koostisaine (toimeaine) enda tootja juures, kui ka (lõpp-)segutootja juures, kes seda koostisainet oma segus kasutab. Üldjoontes on meie seisukoht, et 0,1 % ja suurem metanoolisisaldus peab jõudma ohutuskaardile ka ebapuhtuste korral (tegemist on üldise sisalduse piirväärtusega ainete puhul, mis on klassifitseeritud akuutselt toksiliseks kategooria 3 – nagu ka metanool). Samuti tuleks vajadusel ja teabe olemasolul ära märkida ka madalam metanoolisisaldus, kuivõrd ainele on lisaks kehtestatud EL töökeskkonna piirnorm (200 ppm) ning sellised koostisained peaksid ohutuskaardis kajastuma sõltumata nende kontsentratsioonist. Jällegi kohaldub see nõue täies ulatuses koostisainetele ning ebapuhtustele tehakse limiteeritud mööndusi ehk (üliväikseid) koguseid, mis klassifikatsiooni või riski tervisele ei mõjuta, kirja panema ei pea. Seega nõuded ebapuhtuste märkimiseks ei ole must-valged, aga metanooli osas on siiski tegemist teada-tuntud ohtliku ainega, mille puhul head praktikat järgides peaks tootja olema selle esinemisest ebapuhtusena teadlik ning kajastama seda ka toote ohutuskaardis (v.a sedavõrd madalad kontsentratsioonid, mis ei saa põhjustada riski tervisele või töökeskkonna piirnormi ületamist).