Tööstuse seisukohad roheväidete direktiivi osas enne Nõukogu lähenemisviisi kokkuleppimist juunis

Pexels

Viimane eesistujariigi Belgia ettepanek roheväidete direktiivi kohta avaldati aprilli alguses (lisatud käesoleva artikli lõppu). Belgia on otsustanud jõuda oma eesistumise ajal kokkuleppele Nõukogu üldises lähenemisviisis ja seetõttu korraldab ta ettepaneku üle intensiivselt arutelusid. 

See uus tekst on osaline kompromiss, mis keskendub eelkõige kontrolli- ja sertifitseerimisskeemile. Koos kompromisstekstiga esitas eesistujariik ka joonise, mis aitab paremini visuaalselt mõista keskkonnaalaste väidete tõendamise ja kontrolliga seotud nõudeid (samuti lisatud artikli lõppu).

Tööstussektor (eelkõige kosmeetika ja tarbekeemiasektor) on oma kommunikatsioonis pädevate asutustega kinnitanud, et pooldab kindla Euroopa raamistiku loomist, mis reguleeriks keskkonnaalaseid väiteid ja märgistusi jõuliselt ja selgelt. Siiski on tööstus asjaosalistega jaganud ka järgmisi murekohti seoses viimase eesistujariik Belgia esitatud ettepanekuga:
 
Me ei saa jätkuvalt toetada kõigi keskkonnaalaste väidete bürokraatlikku, aeganõudvat ja kulukat kohustuslikku välist eelkontrolli. Kui aga vaatamata nimetatud põhimõttelistele muredele jääb see põhimõte ikkagi kehtima, siis toetame ideed lisada artiklisse 3a tingimused, mis võimaldavad teatud juhtudel kasutada lihtsustatud protseduuri. Ettevõtetele vajaliku nähtavuse tagamiseks soovitame siiski lisada juurde selged näited väidetest, mille puhul võib vaikimisi kasutada lihtsustatud menetlust (nt väited, mis põhinevad PEF-il, ISO-l, OECD metoodikatel jne).
Kui aga lihtsustatud menetluse kohaldamisala jäetaks rakendusaktile, oleks ettevõtjate õiguskindluse huvides vaja rakendusakti vastuvõtmiseks määrata selge tähtaeg (nt maksimaalselt 18 kuud).
Tervitame tehnilise eridokumentatsiooni põhimõtet, kui see tuleb avalikustada ametiasutustele, ja see on üksikasjalikult kirjeldatud rakendusaktis, mis võetakse vastu 18 kuu jooksul pärast direktiivi jõustumist. Leiame, et tehnilise eridokumentatsiooni (STD) avalikustamine tarbijatele ja tasuta oleks ettevõtetele ja VKEdele ebaproportsionaalselt koormav ning esitatavate andmete keerukust ja tehnilisust arvestades ei annaks tarbijatele olulist lisaväärtust. Väiteid põhjendava metoodika kokkuvõte võiks olla kättesaadav näiteks veebis.
 
Küsitav on artikli 3f lisamine, milles nõutakse ettevõtetelt tõendamist, et väide ületab tavapraktikat.
 
Meil on hea meel, et artikli 5 lõikes 6c tunnistatakse koondhinnangu lisandväärtust tarbijatele ja tingimusi, mille alusel saab neid hindamisi teha.
 

Suureks mureks peame aga asjaolu, et erinevalt Komisjoni ettepanekust on Nõukogu tekstis seoses probleemsete ainetega otsustatud lisada viited CLP määrusele ning konkreetsetele ohuklassidele. 

Jääme oma esialgsele seisukohale ja toetame läbivaatamisklausli viite täielikku väljajätmist (artikli 21 lõike 3 punkt b), millega kaasneks ohtlikke aineid sisaldavate toodete keskkonnaalaste väidete keeld. Põhjused selleks on järgnevad:

• Teatud ohtlikke aineid sisaldavate toodete keskkonnaalaste väidete keelamine on ebaproportsionaalne ja töötab vastu paljudele roheväidete regulatsiooni eesmärkidele võimaldada tarbijatel teha jätkusuutlikke oste ja tagada väidete nõuetekohane põhjendamine.

• Viide „ohtlikke aineid sisaldavatele toodetele” hõlmaks aineid, millel on olemuslikult ohtlikud omadused. See tähendaks, et mis tahes keskkonnaalaste väidete esitamine oleks keelatud, isegi kui need tooted sisaldavad vältimatute ja tahtmatute lisandite ja saasteainete jälgi (ebapuhtusi). See tähendaks, et väga paljudel toodetel ei oleks enam lubatud kasutada keskkonnaalaseid väiteid

• Ohtlikke aineid tuleks käsitleda kemikaalialaste õigusaktide, mitte roheliste väidete direktiivi alusel. Olemasolevad õigusaktid, nagu REACH ja RoHS, reguleerivad juba toodetes sisalduvate ohtlike ainete ohutust ja keskkonnamõju. See tähendab, et REACH raames on loodud protsess, mis tagab, et ainete kasutamine on vastavalt kasutusjuhtumile ohutu, mis peaks piiranguteta hõlmama ka roheväidete kasutamise võimalust.

• Mõningaid aineid võib klassifitseerida ohtlikeks, kuid tegelikult on need säästva arengu võtmetegurid. Paljud taimedest ekstraheeritud looduslikud kompleksained (NCS) sisaldavad olemuslike ohtlike omadustega aineid, mida leidub laialdaselt toidus, kuid mida kasutatakse tarbekaupades, nagu kosmeetika ja puhastusvahendid. Neid koostisosi sisaldavate toodete keskkonnaalaste väidete keelustamine võib kahtluse alla seada nende kooskõla selliste eesmärkidega nagu roheliste väidete põhjendamine ja ringluse edendamine ELi lähenemisviisis biomajandusele.