EL Nõukogu jõudis kokkuleppele üldises lähenemisviisis õhukvaliteedi normide rangemaks muutmise osas

Nõukogu võttis 9.11.23 vastu volitused Euroopa Parlamendiga peetavateks läbirääkimisteks seoses ettepanekuga kehtestada ELi õhukvaliteedi standardid, mis tuleb saavutada 2030. aastaks, ning suunata EL trajektoorile, mis viib ta lähemale 2050. aastaks nullsaaste saavutamise visioonile. Samuti püütakse sellega viia ELi õhukvaliteedi standardid paremini kooskõlla Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suunistega.

COREPERi tasandil kokku lepitud läbirääkimisvolitustes esitatakse parlamendiga läbirääkimiste alustamiseks (kolmepoolsed läbirääkimised) nõukogu seisukoht, mille alusel vormida õigusakti lõplik tekst.

Nõukogu tekstiga saavutatakse tasakaal ühelt poolt komisjoni ettepaneku peamise eesmärgi – parandada ELis õhukvaliteedi standardeid ja liikuda lähemale 2050. aastaks seatud nullsaaste eesmärgi saavutamisele – säilitamise ning teiselt poolt liikmesriikidele direktiivi rakendamisel teatava paindlikkuse võimaldamise vahel.

Õhukvaliteedi standardite rangemaks muutmine

Lisaks õhukvaliteeti käsitlevate sätetele, mille eesmärk on viia EL lähemale õhukvaliteedi osas 2050. aastaks seatud nullsaaste eesmärgi saavutamisele, aidates seeläbi kaasa mürgivaba keskkonna loomisele, kehtestatakse uute normidega 2030. aastaks ajakohastatud ELi õhukvaliteedi standardid piirtasemete ja sihtväärtustena, mis vastavad paremini WHO suunistele. Läbivaadatud direktiiv käsitleb hulka õhusaasteaineid, muu hulgas tahkeid osakesi ja peenosakesi (PM2,5 ja PM10), lämmastikdioksiidi (NO2), vääveldioksiidi (SO2), benseeni, arseeni, pliid ja niklit. Inimeste tervisele suurimat dokumenteeritud mõju avaldavate saasteainete – tahkete peenosakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) iga-aastaseid piirtasemeid vähendatakse vastavalt 25 µg/m³-lt 10 µg/m³-le ja 40 µg/m³-lt 20 µg/m³-le (WHO suunisväärtused on 5 µg/m³ PM2,5 ja 10 µg/m³ NO2 puhul).

Nõukogu tekst lisab teatavat paindlikkust seoses õhukvaliteedi piirtasemete saavutamisega piirkondades, kus direktiivi järgimine määratud tähtpäevaks osutuks võimatuks kohaspetsiifiliste levimisomaduste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või piiriülese saasteleviku tõttu. Eeltoodud põhjustel, millele nõukogu lisas veel väikese sissetulekuga leibkondade suure osakaalu, kui kõnealuse liikmesriigi SKP elaniku kohta on väiksem kui ELi keskmine ja kui modelleerimisrakenduste tulemused näitavad, et piirtasemeid ei ole võimalik tähtpäevaks saavutada, võivad liikmesriigid taotleda tähtaja pikendamist maksimaalselt kümneks aastaks ja kõige hilisema kuupäevana 1. jaanuarini 2040.

Teksti kohaselt tuleb liikmesriikidel koostada õhukvaliteedi kavad piirkondade jaoks, kus saasteainete tase ületab direktiivis sätestatud piirtasemeid ja sihtväärtusi, ning tegema seda hiljemalt kolme aasta jooksul pärast nende tasemete registreerimist. 

Liikmesriikidelt nõutakse ka häire- või teavitamistasemete kehtestamist teatavate õhusaasteainete puhul, et kaitsta elanikkonda ja haavatavamaid rühmi selliste saasteainete kõrge kontsentratsiooniga kokkupuute eest.

Kavandatav uus direktiiv paneks liikmesriikidele ka kohustuse luua oma territooriumil (lähtuvalt riigi rahvaarvust ja suurusest) vähemalt üks superseirejaam.

Nõukogu tekstis kutsutakse Euroopa Komisjoni üles vaatama õhukvaliteedi standardid läbi 2030. aastaks ja seejärel nii sageli kui vajalik, et hinnata, kas neid on vaja uusima teadusliku teabe põhjal ajakohastada.

Uute eeskirjade kohaselt peavad liikmesriigid tegema omavahel koostööd, et määrata kindlaks õhusaaste allikad ja nendega tegelemiseks vajalikud meetmed ning kavandada ühist tegevust, näiteks koostada ühiselt koordineeritavad õhukvaliteedi kavad.

Uute õigusnormide kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et inimestel on õigus nõuda ja saada hüvitist, kui nende tervis on kahjustada saanud kõnealuse direktiivi teatavaid sätteid ülevõtvate siseriiklike õigusnormide tahtliku või hooletusest tuleneva rikkumise tõttu.

Järgmised sammud

Nõukogu on nüüd valmis alustama läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga, et leppida kokku õigusakti lõplikus versioonis. Kui esialgne kokkulepe on saavutatud, peavad mõlemad institutsioonid lõpliku teksti ametlikult vastu võtma.

Vaata täpsemalt SIIT.