Eesti arusaamine rohepöördest energeetikas erineb oluliselt ülejäänud Euroopast

Pexels

23. aprill ilmus postimehes arvamuslugu, Eesti Keemiatööstuste Liidu tegevjuht Hallar Meybaum selgitab, et Eesti peab õppima teistelt ELi rohepöörajatelt, kes saavad aru, et kliimaneutraalsus ei saa tulla kohaliku ettevõtluse ja inimese arvelt.

Uue valitsuse üheks kõige rohkem kõlapinda saanud koalitsioonilepingu lubaduseks oli lõpetada põlevkivist elektri tootmine Eestis 2035 ja õli tootmine  2040. aastaks. Need on kiiruga tehtud lepingu näiliselt ühed kõige konkreetsemad otsused, mis sisult on ju tegelikult 15-20 aasta prognoosid, mille iga järgmine valitsus võib ümber otsustada. Seega on need pigem kõige populistlikumad lubadused, mis ei arvesta energeetika suurt pilti ega aita saavutada globaalseid kliimaga seotud eesmärke olukorras, kus arvestatav nõudlus naftatoodete järgi jätkub veel nähtavas tulevikus. Eesti põlevkiviõli tootmisest väljumisel 2040. aastal tarbitakse Maailma Energiaagentuuri jätkusuutliku arengu stsenaariumi korral 66 miljonit barrelit päevas toornaftat – ehk kõigest 30% vähem kui tänane tarbimine. 

Kodumaise põlevkiviõli tootmise lõpetamise otsus on sinisilmne, sest sellist märkimisväärselt negatiivse majandusmõjuga otsust pole ükski teine ELi liikmesriik seni veel teinud. Näiteks Soome, kes plaanib kliimaneutraalsuse saavutada aastaks 2035, jätkab ka seejärel kodumaise turba kasutamist energia tootmiseks. Taastumatu loodusvarana defineeritava turba põletamisel emiteerib Soome üle nelja korra rohkem kasvuhoonegaase kui Eesti põlevkiviõli tootmisel. Soome valitsus on mõistnud, et kliimaeesmärkide saavutamine ei saa tulla kohaliku majanduse ja töökohtade arvelt.

Ilmselt tuleb paljudele üllatusena, et tõeliseks Euroopa rohemajakaks olev Taani on samaaegselt  ka ELi kõige suurem toornafta tootja. Põhjameres asuvate naftamaardlate toodang ületab 15-kordselt Eesti aastase põlevkiviõli toodangu. Taani valitsus otsustas aga hiljuti, et lõpetab uute naftapuurimislubade väljastamise, mis tähendab, et olemasolevate maardlate realiseerumisel lõppeb nafta tootmine aastal 2050. Tunduks nagu ennastsalgav otsus maailma tuleviku hüvanguks? Tegelikult on see aga läbikaalutud majanduslik otsus, mis tuleneb peaasjalikult tõsiasjast, et Põhjamere naftaressursid on juba suures osas ammendumas ja uute alade kasutuselevõtt eeldab suuri investeeringuid. Taani valitsus on hinnanud, et majandus kaotab sellest otsusest 1,75 miljardit eurot. Eestis on samuti sarnased riskianalüüsid koostatud ja meie kiirendatud korras õlitootmisest väljumise hinnasildiks on 8,2 miljardit eurot.  Ehk siis arvestades SKP-de suurust on Taani otsus lõpetada aastaks 2050 nafta kasutamine 54 korda väiksema negatiivse majandusmõjuga kui Eesti varane põlevkivist väljumine.

Majanduslikult eriti jaburaks teeb valitsuse otsuse tõsiasi, et arvestades tulevikus vähenevat nõudlust ning suurenevaid kapitalikulusid uute naftamaardlate kasutuselevõtuks võiks Eesti põlevkiviõli konkurentsivõime turul tõusta ja isegi rohkem riiklikku tulu tuua. Eelmisel aastal koguni 35% langenud globaalsed investeeringud toornaftatootmisse on paljude analüütikute hinnangul toomas kaasa juba järgmisel aastal taas 100 dollari piirini jõudvad nafta maailmaturuhinnad. Ka tulevikus võib näha, et uute naftamaardlate toodangu omahind tõuseb arvestatavalt: uued asukohad on raskemini ligipääsetavad ning langeva nõudluse ning avalikkuse surve tõttu on ka laenuraha sektorile kallim. Seetõttu näevad analüütikud, et konkurentsivõimelisemaks muutuvad tootjad, kellel on stabiilne toormebaas, mida on võimalik pika ajahorisondiga realiseerida – selle kirjelduse juurde sobitub põlevkiviõli tootmine ideaalselt.

Siiski eeldab see, et Eesti riik ja selle poliitikud saaksid tegelikust rohepöörde sisust aru ja jätkaksid kaalutletud üleminekut kliimaneutraalse maailma poole. Siin tasuks õppida teistelt ELi rohepöörajatelt, kes saavad aru, et kliimaneutraalsus ei saa tulla kohaliku ettevõtluse ja inimese arvelt. Nagu teised ELi riigid peaks ka Eesti kaitsma läbirääkimisel oma õigust teenida tulu oma maavarade kasutamisest – selleks tuleb minna emissioonikaubanduse osas läbirääkimistele selge positsiooniga, et kohaliku tööstuse jätkusuutlikkust tagada. Peame aru saama sellest, et kui Eesti põlevkiviõli tootmise ennaktempos lõpetab, siis sama toodang tuleb Venemaalt, Taanist või Rumeeniast – ja ka tulu sellest läheb meist kaarega mööda. Seal juures kliimavõitluse skoor oleks täpselt sama. Praeguste poliitiliste lubaduste juures oleme me kahjuks ainukesed, kes jätavad arvestamata riiklikud huvid ja teevad rohepöörde oma riiklikku rikkust arvestamata.

Originaalartikkel saadaval SIIN.