Tervis ja ohutus
Tervise ja meditsiini seisukohalt on keemia hädavajalik kuna toormaterjali haavaniitidele, südamemonitoridele, skalpellidele, kummikinnastele jne saadakse keemiatööstusest. Sama olulised on desinfitseerimis- ja puhastusvahendid, mis tõkestavad bakterite ja haiguste levikut.
Kahjuks kipub avalikkus terminiga „kemikaal“ automaatselt seostama ainult sünteetilisi ohtlikke aineid. Sageli arvatakse, et kõik looduslik on tervislikum ja puhtam kui sünteetiline tööstuslikult toodetud. Tegelikkuses aga ei taga looduslik päritolu toote ohutust ning samamoodi pole kõik tööstuslik kahjulik. Näiteks võib taimedel küljes olla seenorganisme ja baktereid, mis võivad inimestel tekitada tõsiseid mürgistusi. Kõigi nende asjadega võitlemiseks kasutabki inimkond sünteetilisi lisaaineid, mis takistavad seente ja mitmete teiste organismide kasvamist ja jõudmist inimese toidu sisse. Lisaks tuleb iga toote mõju hindamisel arvesse võtta selle tervet elutsüklit (alates tootmisest kuni jäätmetena vabanemiseni). Nt: puuvilla kasutamise mõju tervisele ja keskkonnale võib olla halvem kui sünteetiliste kangaste (nt polüester) tootmine, sest puuvill vajab kasvamiseks tohututes kogustes vett, väetisi ning pestitsiide.
Eelnevast johtuvalt leitakse üha sagedamini, et järelikult tuleb kõike looduslikku kasvatada või toota lisa keemiata – mahe ehk ökoloogiline mõtteviis. Kui aga globaalset olukorda vaadata, siis on see luksus, mida saame endale lubada suures osas Aafrika ja Ameerika inimeste arvelt. Kuna põllumajandusmaa on piiratud ressurss, siis on keemia piisava toiduga varustatuse aluseks: väetised stimuleerivad põllumajandussaaduste kasvu ja taimekaitsevahendid võimaldavad vältida haigusi ning tulemuseks on oluliselt suurem saagikus. Iga teine inimene maailmas saab süüa tänu väetamisele. Samal ajal kui Euroopas protestitakse väetiste, pestitsiidide, GMO ja muu taolise vastu, võitlevad paljud teised piirkonnad näljahädaga ning ainult unistavad suuremast saagikusest ja haigus- ning ilmastikukindlusest. Lisaks soovib EL tõsta biokütuste kasutamise osakaalu ning see ei saa toimuda inimeste söögilaua arvelt, seega on väetistel võtmeroll energiakultuuride kasvatamisel ning koosmõjus teiste kemikaalidega näljahädade leevendamisel.
Mürkide ja kemikaalide mõiste on ja jääb alati suhteliseks. Ka vitamiinid (nt A-vitamiin) võivad mürgised olla ning suures koguses isegi surmavad. Viis sajandit tagasi elanud meedik Paracelsus on jätnud inimkonnale kuldse lause: “Kõik ained on mürgised, sest mürgiste omadusteta aineid pole olemas. Küsimus on vaid selles, kui suurt kogust me millegi jaoks kasutame.”
Tervise seisukohast on tänapäeval olulised ka erinevad allergiad ja tundlikkus. Sageli põhjustavad allergiat ka täiesti tavalised looduslikud ained. Sama moodi võivad vahel allergilisi reaktsioone tekitada keemilised lisaained. Kuid lahenduseks ei sobi lubatud lisaainete hulga oluline vähendamine, sest kui väheneb lubatud lisaainete arv, siis hakatakse enamikus toodetes kasutama ühtesid ja samu lisaaineid ning inimeste kokkupuude nendega suureneb märgatavalt ja võib põhjustada hoopis suuremaid terviseriske.
Lisaks on laialt levinud ka müüt, et kõik valmistised ja tooted, mis sisaldavad ükskõik, mis kontsentratsioonis ükskõik, mis ohtlikku ühendit, on ise ka automaatselt ohtlikud või mürgised. Keemia on aga oluliselt komplekssem ning niisugune lihtlabane lähenemine ei sobi konteksti, sest keemilistes reaktsioonides võivad tekkida hoopis teistsuguste omadustega uued ained. Nt: Naatrium reageerib agressiivselt veega. Reaktsiooni tulemusena eraldub gaasiline vesinik ja niivõrd palju soojusenergiat, et vesinik plahvatab. Kloor on roheline mürgine närvigaas, mida on varasemalt kasutatud keemiarelvades. Mis juhtub, kui need kaks ohtlikku elementi omavahel reageerivad? Tulemuseks on naatriumkloriid ehk sool, mis ei plahvata vees ega põhjusta närvišokke, vaid mida me igapäevaselt toiduvalmistamisel kasutame. See lihtne näide demonstreerib ilmekalt, et mingi toote ohtlikkuse üle ei saa otsustada ainult selles sisalduvate koostisosade järgi vaid tuleb vaadelda ainet või toodet tervikuna ning arvestada, et vahel võivad ka miinus ja miinus kokku plussi anda.
Keskkond
Keskkonnaalastes probleemides on sageli süüdistatud keemiatööstust, mis vastuvaidlemata on minevikus selleks ka põhjust andnud. Paraku aga õpitaksegi vigadest ning pikemas perspektiivis on keemia ja –tööstuse areng inimkonnale oluliselt rohkem kasu kui kahju toonud. Kõike head kiputakse aga iseenesest mõistetavaks pidama ning see ei torka silma nagu ühiskonna valupunktid. Kus me oleksime praegu ilma satelliitide, mobiiltelefonide, mikrolaineahjude, sünteetiliste kiudude, ipodide ja muu taoliseta?
Teadus- ja uurimistöö tulemusena bioloogias ja keemias on jõutud järeldusele, et tööstuslikud protsessid keemias ning petrokeemias võivad mängida olulist rolli, leidmaks muuhulgas lahendusi sellistele keskkonnaprobleemidele nagu kliimamuutus, jäätmekäitlus, ringlussevõtt ja energiatõhusus. Ilma keemikuteta poleks me neid probleeme võib-olla kunagi tuvastanudki.
ACC (American Chemistry Counsil) leiab, et keemiatööstuse toodete ja tehnoloogiate kasutamine võimaldab teistes valdkondades vähendada kasvuhoonegaaside emissioone poole rohkem, kui keemiatööstuse protsessides eraldub. Keemiatooted leiavad rakendust energiatõhususe ja taastuvenergeetika valdkondades (tuulegeneraatorid, päikesepatareid). Lisaks vähendavad kasvuhoonegaaside emissiooni ka sellised keemiatooted nagu ehitusvahud ja isolatsioonmaterjalid, mis hoiavad sooja ja vähendavad kütmisvajadust; kerged plastikud ja kütuselisandid, mis võimaldavad sõidukite heitgaaside vähenemist.