Vee raamdirektiivi ja keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi muudatused EL-is

Euroopa Liidu institutsioonid on jõudnud kokkuleppele veevaldkonna õigusraamistiku muutmises.

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament on heaks kiitnud uue direktiivi, millega muudetakse olemasolevat EL veepoliitika raamistikku. Tegemist ei ole uue eraldiseisva regulatsiooniga, vaid muudatusdirektiiviga, mis täpsustab ja täiendab kolme kehtivat direktiivi. Ettevõtete vaatest on sellest paketist asjakohased eeskätt vee raamdirektiiv (2000/60/EÜ) ning pinnavee keskkonnakvaliteedi standardite direktiiv (2008/105/EÜ). Muudatused puudutavad ka põhjavee kaitse direktiivi.

Direktiiv ei kohaldu veel vahetult ning selle rakendamine sõltub liikmesriikidest.

Direktiiv ei ole veel avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning seetõttu puudub tal praegu direktiivi number. Avaldamise järel direktiiv jõustub ning liikmesriikidele algab ülevõtmisperiood, mille lõpptähtajaks on kehtestatud 21. detsember 2027. Kuna tegemist on direktiiviga, ei kohaldu uued nõuded vahetult ettevõtetele, vaid need tuleb esmalt üle võtta siseriiklikku õigusesse. Seetõttu sõltub regulatsiooni tegelik mõju suurel määral sellest, kuidas liikmesriigid otsustavad muudatusi rakendada.

Õiguslikult tähendab otsus olemasolevate kohustuste täiendamist, mitte täiesti uut raamistikku.

Vastuvõetud direktiiv muudab vee raamdirektiivi ja keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi mitmes olulises küsimuses. Muudatused puudutavad eelkõige pinnavee keemilise seisundi hindamise loogikat, prioriteetsete ainete loetelu ning nendele kehtestatavaid keskkonnakvaliteedi standardeid. Need teemad on ettevõtetele olulised seetõttu, et vee raamdirektiivi alusel tehtavad seisundihinnangud mõjutavad praktikas keskkonnalubade andmist ja muutmist, sealhulgas tööstusheite direktiivi raames, ning võivad seeläbi kaudselt mõjutada nii olemasolevate tegevuste jätkamist kui ka uusi investeerimisotsuseid.

Keemilise seisundi hindamine põhineb jätkuvalt veekogu tasandi loogikal.

Keemilise seisundi hindamine säilib jätkuvalt nn one‑out‑all‑out põhimõttel, mille kohaselt loetakse veekogu heas keemilises seisundis olevaks üksnes juhul, kui kõik seiratavad prioriteetsed ained vastavad kehtestatud piirväärtustele. Praktikas tähendab see, et ühe näitaja ületamine on piisav, et kogu veekogu klassifitseeritakse mitteheasse seisundisse. Ettevõtete seisukohast on selle lähenemise probleemiks asjaolu, et hinnang antakse veekogu tasandil, mitte konkreetse heiteallika põhjal. Seetõttu võib juhtuda, et üksiku ettevõtte mõju on marginaalne või puudub, kuid sellest hoolimata mõjutab veekogu üldine staatus lubade tingimusi või nende muutmise vajadust.

Praegune raamistik ei arvesta piisavalt erinevate keskkonnamõjude koostoimet.

Vee raamdirektiivi rakendamine keskendub eelkõige veekogule, samas kui ettevõtete keskkonnategevust hinnatakse tervikuna, hõlmates ka õhu‑ ja pinnaseheiteid, energiakasutust, ressursitõhusust ning jäätmeteket. See võib viia olukorrani, kus uued tehnoloogiad või investeeringud, mis parandavad üldist keskkonnatulemust, võivad jääda rakendamata ainuüksi seetõttu, et neil on piiratud mõju veenäitajatele.

Erandite kasutamine on praktikas piiratud ja ettearvamatult rakendatav.

Vee raamdirektiivi artikkel 4.7 näeb ette võimaluse teha erandeid, kuid nende kasutusala on praktikas piiratud ning menetlus sageli keeruline. Ettevõtete seisukohalt oleks oluline, et erandite kohaldamisel arvestataks senisest enam kohalikke olusid, sealhulgas looduslikke taustatasemeid ja hajureostuse osakaalu, samuti tehnilist teostatavust ja ristmeedia mõjusid. Eraldi tähelepanu vajavad ka veesäästuga seotud projektid, kus saasteainete kontsentratsioon võib suureneda üksnes seetõttu, et veemaht väheneb, mitte seetõttu, et reaalne saastekoormus kasvaks.

Uute nõuete rakendamine eeldab toimivat ja ühtlustatud seiresüsteemi.

Oluline praktiline küsimus on seotud mõõtmise ja seirega. Uute või rangemate keskkonnakvaliteedi standardite tõhus rakendamine eeldab usaldusväärseid ja võrreldavaid analüütilisi meetodeid. Praegu ei ole kõikide ainete jaoks ELi tasandil standardiseeritud proovivõtu‑ ja analüüsimeetodeid ning laborite võimekus võib liikmesriigiti oluliselt erineda. See tekitab riski, et ettevõtete vastavust hinnatakse ebaühtlaste andmete alusel, mis vähendab õiguskindlust ja kahjustab võrdseid konkurentsitingimusi.

Laiendatud tootjavastutuse võimalik käsitlemine kujutab endast eraldi riskikohta.

Direktiivi paketis on ette nähtud ka teostatavusuuring võimaliku laiendatud tootjavastutuse rakendamiseks veevaldkonnas. Ettevõtete jaoks on see potentsiaalselt märkimisväärse mõjuga teema, kuna veereostus on sageli hajus, piiriülene ja mitmest allikast pärit. Kui tootjavastutuse skeeme hakatakse rakendama ilma selge vastutusjaotuse ja tõenduspõhise metoodikata, võib see tuua kaasa ebaproportsionaalseid kulusid ning mõjutada ettevõtete konkurentsivõimet kogu väärtusahela ulatuses.

Tööstuse seniste investeeringute arvestamine on jätkuvalt ebaselge.

Samuti tõstatub küsimus vee raamdirektiivi artikli 9 kohase kulude katmise põhimõtte rakendamisest. Kehtivates majandusanalüüsides ei kajastu alati piisavalt tööstuse tehtud investeeringud reovee ise‑ või eelpuhastusse. Kui neid kulusid ei võeta arvesse, võib tulemuseks olla moonutatud pilt tööstuse tegelikust panusest ning risk liigse majanduskoormuse kujunemiseks.

Praktiline mõju selgub eelkõige riigisisesel tasandil.

Kokkuvõttes muudab vastuvõetud direktiiv veeõiguse raamistikku viisil, mille praktiline tähendus ettevõtetele sõltub suurel määral riigisisesest rakendusest. Järgnevad aastad kuni 21. detsember 2027 on määrava tähtsusega, et tagada õiguskindel, proportsionaalne ja majanduslikult toimiv lahendus, mis arvestab nii õiguslikke nõudeid kui ka ettevõtete reaalseid tegevustingimusi.